Mind tõmbavad targad mehed. Millised on targad mehed? Kuidas seda mõõta?
Kindlasti targemad kui mina. Ei peaks ju väga keeruline olema? On. On väga keeruline. Neid ei leia üles. Vahel veab. Joppab. Tundub, et leidsin. Tavaliselt selgub, et eksisin. Ma pole tegelikult nii tark, kui ise arvan. Veel hullem on see, kui leian ja avastan, et see saatan ongi targem. Liiga tark. Noh, ja need ei taha ju endast lollimat. Või vähemalt mitte nii lolli.
Mille alusel ma üldse eeldan, et ma võin otsustada, kes on tark ja kes vähem tark ning kes lausa loll? Kuidas ma tean, et ma ise hoopis loll ei ole? Ega ei teagi. Tegelikult. Jah, on tehtud teste. On mõõdetud võimekust. Ütlevad, et natuke keskmisest üle. Või olgu, ma olen tagasihoidlik. Korralikult üle keskmise. Keskmine on minu jaoks juba loll. Seda ei ütle mina. Seda ütlevad testid. Mina tahan neid uskuda. Mitte alati ja mitte lõpuni, aga vahel. Natuke. Siis kui mul enda pärast häbi on. Siis mõtlen, et ma tegelikult testide järgi ei ole loll. Nii on vist päris loll mõelda?
Haridust mul väga ei ole. See on miski, mis häirib mind rohkem kui teisi. Mulle tundub. Sest mind häirib ikka väga. Eriti, kui mõne harituga kokku satun. Siis kohe jõhkralt häirib. Võibolla ta ei saa arugi, et ma harimatu. Mõtleb, et ma olen võrdne. Aga mina tean. Ja tunnen vahet. Mõni teine jälle on nii loll, et teda ei aita isegi kolm kõrgemat haridust. Siis mõtlen, et ega haridus lolli ei riku, vaid ikka vastupidi.
Aga, kui mul mõistust on, siis miks ei võiks ma minna ja haridust teha? Teha lihtsalt ära. Testide järgi ju intelligents võimaldaks. Miks ma siis ei tee? Kas ma seesmiselt kardan, et äkki ma suutsin testides spikerdada ja need ära petta? Panna testid uskuma, et olen targem, kui ma tegelikult olen? Aga koolis ei peta lektorit ära, vaid saabki ilmsiks see minu põhjatu harimatus, mida ei päästa isegi haridus?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kindlasti targemad kui mina. Ei peaks ju väga keeruline olema? On. On väga keeruline. Neid ei leia üles. Vahel veab. Joppab. Tundub, et leidsin. Tavaliselt selgub, et eksisin. Ma pole tegelikult nii tark, kui ise arvan. Veel hullem on see, kui leian ja avastan, et see saatan ongi targem. Liiga tark. Noh, ja need ei taha ju endast lollimat. Või vähemalt mitte nii lolli.
Mille alusel ma üldse eeldan, et ma võin otsustada, kes on tark ja kes vähem tark ning kes lausa loll? Kuidas ma tean, et ma ise hoopis loll ei ole? Ega ei teagi. Tegelikult. Jah, on tehtud teste. On mõõdetud võimekust. Ütlevad, et natuke keskmisest üle. Või olgu, ma olen tagasihoidlik. Korralikult üle keskmise. Keskmine on minu jaoks juba loll. Seda ei ütle mina. Seda ütlevad testid. Mina tahan neid uskuda. Mitte alati ja mitte lõpuni, aga vahel. Natuke. Siis kui mul enda pärast häbi on. Siis mõtlen, et ma tegelikult testide järgi ei ole loll. Nii on vist päris loll mõelda?
Haridust mul väga ei ole. See on miski, mis häirib mind rohkem kui teisi. Mulle tundub. Sest mind häirib ikka väga. Eriti, kui mõne harituga kokku satun. Siis kohe jõhkralt häirib. Võibolla ta ei saa arugi, et ma harimatu. Mõtleb, et ma olen võrdne. Aga mina tean. Ja tunnen vahet. Mõni teine jälle on nii loll, et teda ei aita isegi kolm kõrgemat haridust. Siis mõtlen, et ega haridus lolli ei riku, vaid ikka vastupidi.
Aga, kui mul mõistust on, siis miks ei võiks ma minna ja haridust teha? Teha lihtsalt ära. Testide järgi ju intelligents võimaldaks. Miks ma siis ei tee? Kas ma seesmiselt kardan, et äkki ma suutsin testides spikerdada ja need ära petta? Panna testid uskuma, et olen targem, kui ma tegelikult olen? Aga koolis ei peta lektorit ära, vaid saabki ilmsiks see minu põhjatu harimatus, mida ei päästa isegi haridus?
*Pildistas Kadri Vahtramäe
Kommentaarid
Postita kommentaar