Potato - tomato

Helistas mulle üks päev noormees politseist. Mingi uurija. Kriminaaluurija. Räägib, et üks meie klientidest on esitanud kuriteoavalduse. Loomulikult käis mul jõnks südame alt läbi ja jõudsin mõelda, et nii, mingi Mihkel on jälle autoga kusagil kaldteel vastlaliugu lasknud ja auto vastu betoonseina ära kraapinud või muud sama vinget. Aga ei, hoopis teistlaadi kuritegu. Nimelt olla meie ühel kliendil, käinud klient ja saanud teenust nii, et andis valed krediitkaardi andmed, ehk siis tegu kelmusega. Nii, vähemalt pole meie milleski süüdi, phew!



Uurin, siis et kuidas meie saame aidata? Politseinik küsib, et kas meil videovalve ka territooriumil on? No ikka, kuidas sa muidu tänapäeval äri ajad, eks ole. No vot, neil oleks väga vaja neid salvestusi näha, sest "kannatanu" väidab, et kelmid olid sel ja tol kuupäeval tulnud nende ruumidesse, ja seda peaks kontrollima, kas selline sündmus üldse aset leidis. Uurija rääkis mulle siis põhjalikult, et tänapäeval peab kahjuks ka kannatanute väiteid kontrollima, kuna kõik on petised ja vargad. Ma siis kiitsin takka, et väga õige ja ega tänapäeval tegelikult kedagi usaldada ei saa. "Näiteks ei tea ma sedagi, kas teie üldse politseist mulle helistate." Ei, ma ei öelnud, aga noh, põhimõtteliselt oleks ju võinud.

Küsibki siis, et ehk mul oleks võimalik vaadata, kas sel ja sel kuupäeval üks kuni neli meest tulid halli Mercedese või Škodaga. "Kuigi ma ei tea kuidas on võimalik Mercedest ja Škodat omavahel segamini ajada" lisab ta. Sellepeale me arutasime tükk aega, kui erinevad on Mersud ja Škodad ja, et kui ta need margid omavahel segi ajas, siis tekib küsimus, et kas nad äkki tulid hoopis võrri või hobukaarikuga. Ja kui ta väidab, et sõiduk oli helehall, siis äkki oli sootuks erkroheline. Ja siis me kumbki, teine teisel pool telefoniliini raputasime sünkroonis uskumatusest pead ja mõtlesime, et oh neid naisi küll, kes automarkidel vahet ei tee.

Ausalt, mul pole nii toredat telefonivestlust ühe mehega ammu juba olnud, pealegi veel korrakaitseorgani esindajaga. Isegi kahju oli, et me kõik jutud nii kiiresti ära saime räägitud.

Ja kuna meil nii vanu salvestisi enam alles ka polnud, siis ei tekkinud võimalust uurijat enda juurde kohvilegi kutsuda, kus me oleks siis kahekesi istunud ja popcorni süües mustvalget tummfilmi vaadanud.

Hiljem ma googeldasin ka teda. Natuke vana ikkagi minu jaoks, nii et pole väga suur kaotus.

Kommentaarid