Lugesin kusagilt väga põnevat mõttekäiku. Rõivastest. Et kuidas neid kanda.
Nimelt tõi autor välja jõhkra ebaõigluse naiste ja meeste riietumisvaliku vahel. Et naistele on palju rangemad riietusreeglid kui meestele. Ja põhjus on sageli selles, et kui naised näitavad oma pahkluid, rangluid, põlvi vms, siis see erutab mehi ja võib nende tähelepanu asjalikest teemadest eemale juhtida. Kes meist poleks kuulnud väidet, et kui naine riietub paljastavalt, siis on ta ise süüdi selles, et ta ära vägistatakse?
Isegi mulle on korduvalt öeldud, et mul on dekoltee liiga sügav ja seelik liialt lühike. Seelik mul tookord lühike polnudki. Sündsalt allpool põlvi. Ainult, et kuna ma oma kolmandat süles hoidsin, siis istudes seelik kerkis ja paljastas minu vastapandamatult erootilised põlved. Väidetavalt oli seltskonnas 14aastaseid noormehi, kes sellisest vaatepildist mõistuse kaotasid. Ja dekoltee teemat ma parem lahkama ei hakkagi. Ükskõik mis mul ka seljas pole, mul on rinnad, get over it. Kui teil on pretensioone, siis esitage need taadile üleval. Või kandke mulle nii circa 5000 kohalikku lepalehte ja see probleem leiab kiire lahenduse. Uskuge mind, te teeksite mulle sellega suurema teene, kui endale.
Igatahes, et siis naistel on kehad, ja nad peavad neid varjama. Sest mehed. Iharad, himukad ja võimetud oma tunge kontrollima. Meil on isegi hea. Meie mehed, need põhjamaised, suudavad kuidagimoodi veel oma madalate painetega toime tulla ja nii ei ole meie naised sunnitud burkasid kandma.
Samas, kui palju ettekirjutusi on meestele riietumise osas? Et nad peavad palaval suvepäeval pikki pükse, kinni nööbitud triiksärke või sukkpükse kandma? Kas see tähendab, et naised ei märka meeste kehasid või et need meid külmaks jätaksid? Mul on küll tegemist keskendumisega, kui mõni viigipükstes meesterahvas minu ees kõnnib. Liialdamata. Veel õhtul sängis lebades mõtlen nendest…. eem…. viigipükstest. Või siis kui ma New Yorgis käisin. Seal rannapromenaadil jooksid mehed. Teate, neil polnud särkigi seljas! Arvate, et ma kombeka noore daamina lõin pilgu maha ja vaatasin mujale? Arvake uuesti! Pole ma nii kombekas kedagi…. Aga olid siis mehed selles süüdi? Oleksin pidanud neid veenma särke kandma ja ma ei tea, mida nende viigipükstega isegi teha kannataks… ausalt.
Aga saate mõttest aru? Probleem polnud ju nendes, vaid minus. Et mina olen nõrk. Seega, kui ma kannan lühikest seelikut ja sügavat dekolteed, siis kelles on probleem? Kas minus, või nendes keda vaatepilt ahvatleb?
Mõnes kultuuris ei peeta heaks maitseks ka meeste paljaid torsosid ja sääremarju. Tõsijutt. Mul Pärnus elades oli üks Gruusiast pärit peretuttav, keda väga häirisid suvel lühikestes pükstes ja särgita mehed. Kultuur, eks ole. Aga teisest küljest, vähemalt võrdsus. Kui naised peavad ennast peitma, siis miks mitte ka mehed?
Seda lugu ettevalmistades nägin, et taas on mingist kahtlasest allikast liiklust minu lehele tulnud. Ausalt, ma lihtsalt raputasin uskumatusest oma vallatut ponisaba ja mõtlesin, et maailm on ikka väga haige. Igasuguseid friike on keda erutavad küll jalad ja varbad, kõrvalestad ja tedretähnid. Kas saab üldse puhta südametunnistusega ilmas ringi liikuda, või peab pidevalt pabistama, et keda minu olemasolu või välimus võib patusele teele ahvatleda?
*Pildistas Tatjana Siipan
Nimelt tõi autor välja jõhkra ebaõigluse naiste ja meeste riietumisvaliku vahel. Et naistele on palju rangemad riietusreeglid kui meestele. Ja põhjus on sageli selles, et kui naised näitavad oma pahkluid, rangluid, põlvi vms, siis see erutab mehi ja võib nende tähelepanu asjalikest teemadest eemale juhtida. Kes meist poleks kuulnud väidet, et kui naine riietub paljastavalt, siis on ta ise süüdi selles, et ta ära vägistatakse?
Isegi mulle on korduvalt öeldud, et mul on dekoltee liiga sügav ja seelik liialt lühike. Seelik mul tookord lühike polnudki. Sündsalt allpool põlvi. Ainult, et kuna ma oma kolmandat süles hoidsin, siis istudes seelik kerkis ja paljastas minu vastapandamatult erootilised põlved. Väidetavalt oli seltskonnas 14aastaseid noormehi, kes sellisest vaatepildist mõistuse kaotasid. Ja dekoltee teemat ma parem lahkama ei hakkagi. Ükskõik mis mul ka seljas pole, mul on rinnad, get over it. Kui teil on pretensioone, siis esitage need taadile üleval. Või kandke mulle nii circa 5000 kohalikku lepalehte ja see probleem leiab kiire lahenduse. Uskuge mind, te teeksite mulle sellega suurema teene, kui endale.
 |
| Imetlege siis kõik seda vastupandamatut ja hullutavat naise ihu, kõverate varvastega ja puha. |
Igatahes, et siis naistel on kehad, ja nad peavad neid varjama. Sest mehed. Iharad, himukad ja võimetud oma tunge kontrollima. Meil on isegi hea. Meie mehed, need põhjamaised, suudavad kuidagimoodi veel oma madalate painetega toime tulla ja nii ei ole meie naised sunnitud burkasid kandma.
Samas, kui palju ettekirjutusi on meestele riietumise osas? Et nad peavad palaval suvepäeval pikki pükse, kinni nööbitud triiksärke või sukkpükse kandma? Kas see tähendab, et naised ei märka meeste kehasid või et need meid külmaks jätaksid? Mul on küll tegemist keskendumisega, kui mõni viigipükstes meesterahvas minu ees kõnnib. Liialdamata. Veel õhtul sängis lebades mõtlen nendest…. eem…. viigipükstest. Või siis kui ma New Yorgis käisin. Seal rannapromenaadil jooksid mehed. Teate, neil polnud särkigi seljas! Arvate, et ma kombeka noore daamina lõin pilgu maha ja vaatasin mujale? Arvake uuesti! Pole ma nii kombekas kedagi…. Aga olid siis mehed selles süüdi? Oleksin pidanud neid veenma särke kandma ja ma ei tea, mida nende viigipükstega isegi teha kannataks… ausalt.
Aga saate mõttest aru? Probleem polnud ju nendes, vaid minus. Et mina olen nõrk. Seega, kui ma kannan lühikest seelikut ja sügavat dekolteed, siis kelles on probleem? Kas minus, või nendes keda vaatepilt ahvatleb?
Mõnes kultuuris ei peeta heaks maitseks ka meeste paljaid torsosid ja sääremarju. Tõsijutt. Mul Pärnus elades oli üks Gruusiast pärit peretuttav, keda väga häirisid suvel lühikestes pükstes ja särgita mehed. Kultuur, eks ole. Aga teisest küljest, vähemalt võrdsus. Kui naised peavad ennast peitma, siis miks mitte ka mehed?
Seda lugu ettevalmistades nägin, et taas on mingist kahtlasest allikast liiklust minu lehele tulnud. Ausalt, ma lihtsalt raputasin uskumatusest oma vallatut ponisaba ja mõtlesin, et maailm on ikka väga haige. Igasuguseid friike on keda erutavad küll jalad ja varbad, kõrvalestad ja tedretähnid. Kas saab üldse puhta südametunnistusega ilmas ringi liikuda, või peab pidevalt pabistama, et keda minu olemasolu või välimus võib patusele teele ahvatleda?
*Pildistas Tatjana Siipan
Kommentaarid
Postita kommentaar