Midagi juhtus hiljuti. Ei, ma ei taha sellest rääkida. Piinlik. Aga see muutis minus midagi. Ma ei tea, kas päriselt ja lõplikult, või saan ma sellest ka üle, nagu kõigest muust.
Ei, ma pole langemas oma koopasse ega kuristikku. Hellaks olen küll tehtud. Selline tunne on, et nahk oleks ära rebitud, kõik kohad tuikavad ja tulitavad. Iga vaiksemgi õhuliikumine teeb meeletult haiget. Sarnane tunne, nagu seitse aastat tagasi. Nagu identiteet oleks ära varastatud ja ma istun kerjuse kombel kohaliku külapoe ees, anudes möödakäijailt halastusande. Palun keegi, andke mu identiteet tagasi! Ma tunnen sellest puudust!
Ma olen ennast alati pidanud heaks inimeseks. Soojaks, sõbralikuks, heatahtlikuks, abivalmiks, meeldivaks inimeseks. Ma olen võtnud auasjaks seda, et mind usaldatakse ja minu seltskonda otsitakse. Ma olen tajunud, et inimesi tõmbab minu poole. Ja ma olen alati kirjutanud selle oma iseloomu arvele. Jah, ma võin siin aegajalt nalja teha, et ma nii ilus ja sellepärast kõik tahavad mu aupaistes ennast soojendada, aga tegelikult ei pea ma ennast ilusaks inimeseks. Mitte tegelikult. Kui keegi siiralt seda mulle ütleb, olen ma alati veidi kohkunud ja ebalev. See tuleb lapsepõlvest. Ma polnud ilus laps. Ja seda ei unustatud mulle meenutamast. Mingil hetkel see muutus, aga selleks ajaks olin mina juba harjunud, et ma pole. Välimust muuta ei saa.
Aga ma sain olla tore. Lahke, sõbralik, ustav. Ja ma olen ennast alati selliseks pidanud.
Ja siis juhtus midagi. Midagi, millest ma kirjutada ei soovi. Aga see miski pani mind kogu oma iseloomu ümber hindama. Sellepärast ma siin kirjutangi oma ussisüdamest ja õelusest, mürgipritsimisest ja ülbusest. Ma kirjutan, lootuses endas selgusele jõuda. Näha, kas ma olen päriselt nii mäda, kui ma olen juba ennast veenda jõudnud.
Identiteedi kaotamine on väga raske. Ma olen paar korda elus selle protsessi läbi teinud ja see pole meeldiv. Ääretult valus kogemus. Nagu puhastustuli. Sa oled selles ja sa ei tea millega see lõppeb. Kas protsessi lõppedes ootab sind igavene õndsus või hoopis lõputu õud. Ei, see on vale. Sellised kogemused ei muuda kedagi paremaks. Vastupidi. Mitte tingimata halvemaks, aga kinnisemaks, endassetõmbunumaks. Teate, nagu see üleannetu poiss, keda pidevalt "pahaks poisiks" tembeldatakse ja kes siis ühel hetkel loobub ja ütleb, et kui te mind nagunii juba selles süüdistate, siis ma võin ju samahästi ollagi paha, midagi enamat te minult ei ootagi ju.
Praegu on selline tunne, et tahaks jubedalt hea olla. Kõigi ja kõige vastu. Tõestada. Kompenseerida. Ülemus juba töö juures riidleb, et ma klientidega liiga lahke olen ja keelab mul neile appi tõtata. Tõsiselt. Vaatas mulle kurjalt otsa, lõi käed puusa ja ütles, et ta ei LUBA! Nad seal üldse kutsuvad mind Ema Teresaks. Aga nagu mõikate, siis sellest mulle ei piisa. Endale mulle tundub, et ma olen tõelisest headusest ikkagi valgusaastate kaugusel. Ja ei, ma ei taha sellest rääkida.
Ei, ma pole langemas oma koopasse ega kuristikku. Hellaks olen küll tehtud. Selline tunne on, et nahk oleks ära rebitud, kõik kohad tuikavad ja tulitavad. Iga vaiksemgi õhuliikumine teeb meeletult haiget. Sarnane tunne, nagu seitse aastat tagasi. Nagu identiteet oleks ära varastatud ja ma istun kerjuse kombel kohaliku külapoe ees, anudes möödakäijailt halastusande. Palun keegi, andke mu identiteet tagasi! Ma tunnen sellest puudust!
Ma olen ennast alati pidanud heaks inimeseks. Soojaks, sõbralikuks, heatahtlikuks, abivalmiks, meeldivaks inimeseks. Ma olen võtnud auasjaks seda, et mind usaldatakse ja minu seltskonda otsitakse. Ma olen tajunud, et inimesi tõmbab minu poole. Ja ma olen alati kirjutanud selle oma iseloomu arvele. Jah, ma võin siin aegajalt nalja teha, et ma nii ilus ja sellepärast kõik tahavad mu aupaistes ennast soojendada, aga tegelikult ei pea ma ennast ilusaks inimeseks. Mitte tegelikult. Kui keegi siiralt seda mulle ütleb, olen ma alati veidi kohkunud ja ebalev. See tuleb lapsepõlvest. Ma polnud ilus laps. Ja seda ei unustatud mulle meenutamast. Mingil hetkel see muutus, aga selleks ajaks olin mina juba harjunud, et ma pole. Välimust muuta ei saa.
Aga ma sain olla tore. Lahke, sõbralik, ustav. Ja ma olen ennast alati selliseks pidanud.
Ja siis juhtus midagi. Midagi, millest ma kirjutada ei soovi. Aga see miski pani mind kogu oma iseloomu ümber hindama. Sellepärast ma siin kirjutangi oma ussisüdamest ja õelusest, mürgipritsimisest ja ülbusest. Ma kirjutan, lootuses endas selgusele jõuda. Näha, kas ma olen päriselt nii mäda, kui ma olen juba ennast veenda jõudnud.
Identiteedi kaotamine on väga raske. Ma olen paar korda elus selle protsessi läbi teinud ja see pole meeldiv. Ääretult valus kogemus. Nagu puhastustuli. Sa oled selles ja sa ei tea millega see lõppeb. Kas protsessi lõppedes ootab sind igavene õndsus või hoopis lõputu õud. Ei, see on vale. Sellised kogemused ei muuda kedagi paremaks. Vastupidi. Mitte tingimata halvemaks, aga kinnisemaks, endassetõmbunumaks. Teate, nagu see üleannetu poiss, keda pidevalt "pahaks poisiks" tembeldatakse ja kes siis ühel hetkel loobub ja ütleb, et kui te mind nagunii juba selles süüdistate, siis ma võin ju samahästi ollagi paha, midagi enamat te minult ei ootagi ju.
Praegu on selline tunne, et tahaks jubedalt hea olla. Kõigi ja kõige vastu. Tõestada. Kompenseerida. Ülemus juba töö juures riidleb, et ma klientidega liiga lahke olen ja keelab mul neile appi tõtata. Tõsiselt. Vaatas mulle kurjalt otsa, lõi käed puusa ja ütles, et ta ei LUBA! Nad seal üldse kutsuvad mind Ema Teresaks. Aga nagu mõikate, siis sellest mulle ei piisa. Endale mulle tundub, et ma olen tõelisest headusest ikkagi valgusaastate kaugusel. Ja ei, ma ei taha sellest rääkida.
Kommentaarid
Postita kommentaar