"Tambien esto pasará"
Milena Busquets
Kirjastus Petrone Print, 2015
Tõlkija: Anna-Maria Penu
Toimetaja: Janne Kukk
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
152 lk
Goodreads punktid: 3,08
Minu punktid: 3
Lugu noorest keskealisest naisest, kes on just matnud oma ema. Lugu leinast, elust leinaga, enne seda ja pärast. Lein on üks salakaval elukas. Tal on mitu nägu. Ja kui teise lein on meie leinast erineva näoga, siis esiti võib jääda mulje, et see polegi lein, vaid hoopis midagi muud. Raamatu minategelane näib siiralt uskuvat, et seks on surma vastand. Ja sellega ta ka kõvasti tegeleb. Enda ümber on ta koondanud inimesed, kes seda suhtumist toetavad ja julgustavad, või vähemalt ei laida. Nahistamisest oli üldse, minu jaoks pisut ootamatult, palju juttu. Aga see jutt ei olnud sensuaalne, vähemalt mitte minu jaoks. Pigem loomalik eneserahuldus kui judinaidtekitavalt meelierutavalt meelas erootika. (Tea, kas see on esimene tunnus hääbuvast seksuaalsusest ning lähenevast menopausist?) Eks see vist on üsna inimlik, vaigistada ebamugavaid emotsioone, tugevamatega. Olen sellest nii palju juba kirjutanud ka siin blogis ja ei viitsi ennast korrata.
Üldiselt ma ütlen, et see oli meeldiv lugemine. Kerge, ladus tekst, teatud nüanssidega, mis panid hetkeks pausi nõudma. Libistasingi siis sõrme raamatu vahele, sulgesin kaane ja tõstsin pilgu tekstilt, et vaadata enda sisse. Ragistada natuke oma minevikus, eelnevas elukogemuses, uskumustes, veendumustes, et näha kas see info sobitub sinna või pean midagi vana välja viskama ja uuele ruumi tegema. Oli nii seda kui teist.
Olen enda jaoks avastanud uue suhtumise asjadesse, inimestesse. Adudes, et mulle positiivne karakter teeb valikuid, mida ma, khm, heaks ei kiidaks, ei tähenda tingimata, et see isik mulle ebameeldivaks muutub. Pigem on tunne, et ah soo, ka nii võib, vaata aga! Või ehk on seda palju öeldud, et avastanud, pigem vist kinnitust leidnud, et ma ikka nii hukkamõistev pole, kui ma ise vahel arvan. Kuigi, carpe diem suhtumine pole ikkagi päriselt mina.
"Olen proovinud, proovin, suurema eduta, et mu pea oleks pühakoda, kuid keha peaks alati olema lõbustuspark."
"Kui sa armud - siis mitte ükski armastatud inimesest mõeldud asi ei ühti tegelikkusega, eriti see, mis puudutab tema füüsilist väljanägemist. Seda oleks hea järgmisel korral meeles pidada, kui ainult armastus ei keeraks kõik näitajad nulli ning kui sul veab, siis on järgmine mees jälle kõige ilusam, seksikam, targem, naljakam ja suurepärasem maailmas, mis sest et ta on poolearuline küürakas."
Milena Busquets
Kirjastus Petrone Print, 2015
Tõlkija: Anna-Maria Penu
Toimetaja: Janne Kukk
Keeletoimetaja ja korrektor: Triinu-Mari Vorp
152 lk
Goodreads punktid: 3,08
Minu punktid: 3
Lugu noorest keskealisest naisest, kes on just matnud oma ema. Lugu leinast, elust leinaga, enne seda ja pärast. Lein on üks salakaval elukas. Tal on mitu nägu. Ja kui teise lein on meie leinast erineva näoga, siis esiti võib jääda mulje, et see polegi lein, vaid hoopis midagi muud. Raamatu minategelane näib siiralt uskuvat, et seks on surma vastand. Ja sellega ta ka kõvasti tegeleb. Enda ümber on ta koondanud inimesed, kes seda suhtumist toetavad ja julgustavad, või vähemalt ei laida. Nahistamisest oli üldse, minu jaoks pisut ootamatult, palju juttu. Aga see jutt ei olnud sensuaalne, vähemalt mitte minu jaoks. Pigem loomalik eneserahuldus kui judinaidtekitavalt meelierutavalt meelas erootika. (Tea, kas see on esimene tunnus hääbuvast seksuaalsusest ning lähenevast menopausist?) Eks see vist on üsna inimlik, vaigistada ebamugavaid emotsioone, tugevamatega. Olen sellest nii palju juba kirjutanud ka siin blogis ja ei viitsi ennast korrata.
Üldiselt ma ütlen, et see oli meeldiv lugemine. Kerge, ladus tekst, teatud nüanssidega, mis panid hetkeks pausi nõudma. Libistasingi siis sõrme raamatu vahele, sulgesin kaane ja tõstsin pilgu tekstilt, et vaadata enda sisse. Ragistada natuke oma minevikus, eelnevas elukogemuses, uskumustes, veendumustes, et näha kas see info sobitub sinna või pean midagi vana välja viskama ja uuele ruumi tegema. Oli nii seda kui teist.
Olen enda jaoks avastanud uue suhtumise asjadesse, inimestesse. Adudes, et mulle positiivne karakter teeb valikuid, mida ma, khm, heaks ei kiidaks, ei tähenda tingimata, et see isik mulle ebameeldivaks muutub. Pigem on tunne, et ah soo, ka nii võib, vaata aga! Või ehk on seda palju öeldud, et avastanud, pigem vist kinnitust leidnud, et ma ikka nii hukkamõistev pole, kui ma ise vahel arvan. Kuigi, carpe diem suhtumine pole ikkagi päriselt mina.
"Olen proovinud, proovin, suurema eduta, et mu pea oleks pühakoda, kuid keha peaks alati olema lõbustuspark."
***
"Kui sa armud - siis mitte ükski armastatud inimesest mõeldud asi ei ühti tegelikkusega, eriti see, mis puudutab tema füüsilist väljanägemist. Seda oleks hea järgmisel korral meeles pidada, kui ainult armastus ei keeraks kõik näitajad nulli ning kui sul veab, siis on järgmine mees jälle kõige ilusam, seksikam, targem, naljakam ja suurepärasem maailmas, mis sest et ta on poolearuline küürakas."
Vat täpselt, Sa võtsid nii kenasti mu tunded seoses selle raamatuga kokku, ja need mõttepausid, sissepoole pilk, mis nii mitmeski kohas tekkis. Et ühelt poolt hästi lihtne tekstike, aga samas tekitas omamoodi... sähvakaid :)
VastaKustutaMulle on alati tundunud, et lihtsuses peitub geniaalsus. Aitäh Sulle soovituse eest, ise poleks ilmselt selle otsa koperdanud, aga väga hea meel, et koperdasin ☺️
Kustuta