Vana koera uued trikid

Kirjutasin eile: "Ütle miks ma just sünnipäeva nädalal ennast igal aastal nii üksi ja õnnetuna tunnen. Sest ma ju pole tegelikult. Pole tegelikult rohkem üksi ja õnnetu, kui ma muidu olen. Mul on mu sõbrad, mu fännid, mu lapsed, mu silmarõõmud. Aga ikkagi.

Kas tuleb see sellest, et ma ootan sel ajal aastas rohkem tähelepanu, kui muidu? Arvan, et see on see eriline aeg, kus minu olemasolu peaks märgatama ja tähistama eriliselt ja rohkem kui muidu. Aga kunagi ei piisa. Alati jääb midagi puudu."

Ja siis otsustasin, et teen midagi, mida ma pole kunagi teinud. Muudan käitumismustrit. Ütlen ise, et saame homme kokku, sest mul on sünnipäev ja kui sa mulle hommikul musi teed, siis ma pole nii õnnetu, et ma vanaks jään. Postitan ise kõigile meeldetuletuseks sotsiaalmeediasse, et mul on täna tähtis päev, ärge unustage õnne soovida, ja kõigile teadmiseks -  ma aktsepteerin ka kinkekaarte. 

Ja teate, oligi kohe palju parem päev! Loomulikult on mul alati kaks-kolm inimest (Astrid, vaatan sinu otsa!), kes mäletavad ja alati leiavad põhjuse õnne soovida. Ja mulle tundub, et kõik võiks ju mäletada, ilma et ma ise seda välja pressiks. Sest ma ütlen küll, et mulle ei meeldi üllatused, aga tegelikult mulle meeldib, kui mind mäletatakse ja üllatatakse, sest sellel on suur väärtus. 

Aga täna, 44-aastasena, õppisin ma seda, et vahel ei tasu olla tagasihoidlik ja oodata vaikselt aknal patsi punudes, vaid küsida seda, mida sa tahad.