"Hästijätt"

"Hästijätt"
Siiri Sisask
Kirjastus Petrone Print, 2018
142 lk

Raamatut lugedes mõtlesin, et see on omamoodi järg või peegeldus Andrei Hvostovi "Kirjad Maarale". Kui Hvostov kirjutas lugusid oma lapselapsele, kes praegu alles tilluke plikatirts, siis Sisask on ise ühe vahva naise lapselaps ja lugenud vanaema mälestusi ning tõmbab sellest paralleele oma eluteega. Olen varemgi sellest korduvalt kirjutanud, et minu meelest on lapselastel ja vanavanematel sageli omavahel tugevam side, kui lastel vanematega.

Mälestusi lugedes meeldis mulle just vanaema poolt kirjutatu. Selles oli soojust, sundimatust, rahu ja siirust. Lugedes tajud, et inimene on kirjutanud endale, mitte teistele lugemiseks ega hinnangute andmiseks. Sisaski meenutused on selle taustal kuidagi pingutatud ning kohitsetud, või nii mulle tundus. Tekkis sama tunne, kui "Minu Vormsit" lugedes, kus juhtumised on ju head ja kui autor vaid laseks ning kergitaks pisut seda seelikuserva, et seal alt mõni valatu kombineepitsike end ilmutaks, siis võiks lugu olla hoopis teises dimensioonis, aga ei, hoitakse rangelt kinni reeglitest ning midagi üleliigset ei paljastata. Kõike ei peakski, brutaalne alastus mõjuks jälle teistpidi pelutavalt.

Veidi arusaamatuks jäi mulle ka see, et mis mustrite kordumisest Sisask räägib, kui tegelikult olid kahe naise eluteed üsna erinevad ja kattuvused neis pigem otsitud, kui selgesti leitavad, aga ehk see polnudki see, mida Sisask silmas pidas, vaid pigem tunnetuslik.

Pean mainima, et Sisask pole minu lemmikeestlaste hulka kunagi kuulunud. See tema karune ning käre olek on mõjunud heidutavalt. Aga lugedes tema elulugu ja keerulist lapsepõlve, tekkis mul tema vastu paratamatu sümpaatia ning poolehoid. Oli aeg, kus lapsed saadeti terveks nädalaks kodust eemale internaatkooli, vahel ka pikemaks. Ka minu ema on nõnda koolis käinud ja oma mälestusi jaganud. Minul on sellest kohutavalt keeruline aru saada, et kuidas sa saadad oma lapse nii kaugele, ilma igasuguse võimaluseta temaga kontakti saada. Polnud ju tol ajal inimestel isegi telefone kodus, mobiilidest rääkimata. Aga oli, ja seda peeti normaalseks, muud võimalust eriti polnud. Kuidas nendes tingimustes säilitada sooje lapse ja vanema suhteid? Pole siis imestada midagi, et õpetajate kohta jagub puhuti soojemaid sõnu, kui lihase vanema kohta. Ja see, pean tunnistama, pani mind heldima.

Lugu on haarav ja jookseb kenasti, raamatut oli raske käest panna. Poolsosinalt pihitud jutud metsavendadest ja Punaarmee eest peitu pugemised, Tallinna pommitamine, esmatarbekaupade ning ravimite defitsiit, lõputu töö ja paratamatu viinalembus. Selliseid lugusid on terve Maarjamaa täis. Isegi kuulnud neid lugusid, täpselt adumata sõjaõudust. Minu jaoks olid need humoorikad juhtumised ja lapsemõistusega arusaamatu, miks neist tihedamini ei räägitud ning miks lisaküsimuste korral tüütu jõmpsikas lakka kotile saadeti. Sõda võis läbi olla, aga keha mäletas. Seetõttu ei lasku ka Sisaski vanaema üleliigsetesse detailidesse, kuigi mälestuste kirjutamise ajal oli Vabariik taastatud ja kõik need, kellel ka ammustest aegadest mõni okas hinges, ise juba manala teed läinud või lihtsalt huvi vanade teemade vastu kaotanud - nendest asjadest lihtsalt ei räägita. Selline saladusloor köidab tohutult. Võibolla isegi rohkem, kui üksikasjalikud kirjeldused.

Kirjutades neid sõnu, näen ma, et räägin endale vastu. Ühest küljest materdan Siirit, et ta piisavalt aus ei taha olla, aga vanaema diskreetsust ülistan. Mingil mulle arusaamatul ja seletamatul põhjusel mõjub eaka naise pisku jõulisemalt ning sõnaohtramalt, kui noore hillitsetus. Ehk tuleb see sellest, et olen alati salaja imetlenud neid, kes öeldes vähe suudavad rääkida nii palju.

Suur tänu Petrone Prindile raamatu eest.