(T)öötuba

Nagu traditsiooniks on kujunenud, saabus rõve haigus reedel, mu viimasel tööpäeval enne kahenädalast puhkust. Ma ei mäleta sellist puhkust, kus ma haige poleks olnud. Mis tähendas, et ma reedel jätsin trenni vahele ja tulin koju... remonti tegema. Mul oli endal peas ajajoon ja eelarve, mille sisse oli vaja mahtuda. 

Ajajoon nägi originaalis välja selline: reedel puhkan pärast trenni ja laupäeval pärast trenni teen magamistoa mööblist tühjaks, võtan tapeedi maha, esmaspäeval alustan pahteldamisega, teisipäeval jätkan pahteldamisega, kolmapäeval krundin, neljapäeval värvin, reedel paigaldan liistud ja kolin mööbli tagasi. Ma olen igavene optimist.


Reaalsuses algas tapeedi maha võtmine reede õhtul ja lõppes pühapäeval täpselt kell 12.00. 



Instagramis jagasin ka pilti sellest, kuidas ma tapeeti eemaldades leidsin seinast vana ajalehe aastast 1970 (meie maja on ehitatud aastal 1971), milles oli ristsõna korralikult lahendatud, enne kui see tapeedi alla kleebiti. Kui nii võtta, siis mega vinge, et üks ajaleht on üle poole sajandi vapralt vastu pidanud ning enda peal lugematu hulga tapeete hellitanud. 

Kui seda seina nii vaadata, siis pole üldse ime, et tapeet lainetas ja punnitas


Tapeedi eemaldamine oli absoluutselt kõige raskem osa remondist. See oli nii tugevalt seina küljes, et seda tuli millimeeterhaaval pahtlilabidaga lahti kratsida. Jah, targutajad, loomulikult ma tegin tapeeti sooja veega niiskeks, muidu poleks seda üldse sealt liikuma saanud. 

Laupäeva õhtuks oli mul selles väikses toas viibides kogunenud 16 483 sammu ja nutikella väitel põletasin ma 3042 kilokalorit. Iga rakk mu kehas valutas, käelihased, selg, jalad. Sellepärast need ehitustöölised nii heas vormis ongi, mõtlesin oma karjäärivalikutele.

Kui te arvate, et ma vähemalt kuueteistkümnel individuaalsel juhtumil ei arutlenud stiilis: kui see tapeet seal on 50 aastat vastu pidanud ja ma seda ei ussi- ega püssirohuga seinast ära ei saa, siis äkki on okei see lihtsalt sinna jättagi ja pahtliga üle lasta, siis te eksite. Ma isegi guugeldasin, et kas tapeeti saab üle pahteldada. Õppisin, et näiteks värvitavat tapeeti saab. Sellest infost on mul tulevikus kasu küll, sest elutoas on mul justnimelt see saatan seina liimitud.

Pahteldamist ma kartsin jubedalt. Ma nimelt olin täiesti veendunud, et ma seda teha ei oska. Kui ma pahtlisegusid ostmas käisin ehituspoes, siis müüja mõõtis mind kahtlustavalt ja küsis, et kes mul seda pahteldamist teeb. See oli tema esimene küsimus. Tema teine küsimus oli, et kas ma olen seda varem kunagi teinud. 

Töö juures olin töömehega konsulteerinud ja tema teatas, et pahtel peab jääma hapukoore sarnase konsistentsiga. Selle peale me kumbki ei tulnud, et tema rääkis 30%-lisest hapukoorest, aga mina olen harjunud koju 10%-list ostma. Kui te kodus panete pahtlit seina, siis 10% hapukoor ei ole megahea variant. 



YouTube'ist videoid vaadates õppisin sellise nipi, mis mind kõvasti aitas. Nimelt kanda pahtel värvirulliga seina ja siis laia pahtlilabidaga siledaks tõmmata. Ma käisin pahtli kuivamist iga paari tunni tagant kontrollimas, nagu vastne ema oma magava beebi hingamist. 

Pärast esimest kihti tundus, et sein oli hullemas seisukorras, kui enne minu pahteldamist. 


Pärast teist kihti hakkas juba natuke nagu looma ja minus tärkas lootus. Loomulikult saatsin protsessist raporteid töömehele, kes kaugjuhendas. 


Pahteldamine läks üllatavalt kiiresti, ainult kuivamine võttis jubedalt aega. Kass käis ka iga päev koos minuga pahtli kuivamist inspekteerimas. 

Esmaspäeval kandsin esimese kihi viimistluspahtlit seina ja sain aru, et ma ikka kohe üldse ei oska pahteldada. Aga siis oli juba liiga hilja, et tehtut kahetseda. 


Vahelduseks tegin paar plaaditäit piparkooke, et endale meelde tuletada, et vähemalt süüa ma oskan teha. 

Life hack - kui sa meest ei leia, siis küpseta endale mõni


Eelarve oli mul sellele toale 100 eurot. Päris õhust ei võtnud seda, sest poiste toale kulus mul ka umbes sama summa. Pahtlitele kulus 29,61 eurot, pahtlilabidad olid mul varasemast ajast olemas. Töö juurest sain segu segamiseks ämbrid ja vispli. Värvile kulus 28,11 eurot. Kruntvärvi oli mul ju veel alles ja värvirullid, alus ning pintsleid oli ka. Põrandaliistudele kulus 18 eurot. Laeliistudele 7,02 eurot. Silitkoonipüstoli ostsin poiste remondi eelarve eest. Liimidele kulus 8,91 eurot. Ehk kokku 91,65 eurot. 

Teisipäeval käisin trennis ja nägin Eesti kuulsaimat inimest, kes iga peegli ees oma kõhnust jäädvustas, aga trenni üldse eriti ei teinud. 




Ja kandsin teise kihi pahtlit seina. Selle pahteldamisega tundub nii, et sõltuvalt sellest, mis kellaajal ja valguses seina vaadata, muutub ka töö kvaliteet. Kärbes uuris, et kas ehituskoolis õpetatakse pahteldamist. Vastasin, et ma tegin ju ainult nalja ja ta ei pea ehituskooli minema. Tema vastu, aga sa ju ütlesid, et palk on neil hea... 




Kolmapäevaks olid mul suured plaanid, aga tervis... Nii ma siis veetsin päeva oma ajutises buduaaris. Tahtsite segamini toast pilte, aga palun. Terve nädal mängisin ma peas mängu - arva, millest mul täna valud on - kas haigusest, remondist, trennist, päevadest, vales asendis magamisest. So fun!



Neljapäeval kruntisin. 




Ja õhtul värvisin.




Ja nii see magamistuba remonditud saigi. Kuigi, jah, suurim õppetund oli see, et sa saad seda, mille eest maksad. Ja kui sa pahteldamise eest ei maksa, siis sa pahteldatud seina ei saa. 

Kommentaarid

  1. Sa oled ikka uskumatult tubli ja ettevõtlik :-).

    VastaKustuta
  2. On ikka pealehakkamist! :) Oma tuba - oma luba, keegi ei käi prožektoriga lohkusid-muhkusid otsimas ja pealegi säästsid vähemalt 1000 €

    VastaKustuta

Postita kommentaar