Okei, ma ei tea, kas see on siis nüüd vanadusest, minu autismist, kakskeelsusest või hoopis millestki muust, aga ma olen avastanud, et ma saan täiesti ebareaalse mõnuaistingu sellest, kui keegi räägib kahes keeles korraga. Kohe seletan.
Ma kasvasin kakskeelses peres. Isaga tuli rääkida vene keeles, sest ta ignoreeris mind, kui ma eesti keeles rääkisin, aga mu südamekeel on ikkagi eesti keel ja emaga ning kõigi teistega, sest ma ju käsin eesti keelses lasteaias ja koolis, rääkisin ma eesti keelt. Kui mu vanemad hiljem oma suhet päästa püüdsid ja hakkasid lapsi tegema, siis nende lastega omavahel rääkisime me segakeelt. Üks sõna eesti, teine vene keeles. Vähemalt lastena rääkisime nii. Hiljem, täiskasvanutena kokku saades räägiti minuga eesti keelt ja omavahel need teised rääkisid vene keelt. Ma ei hakka siin perekonna dünaamikast mingeid psühholoogilisi seoseid tõmbama.
 |
| Magamistuba koristades leidsin mingeid vanu märkmeid. Ju ma siis olin suures südamevalus, ma muul ajal ei luuleta väga |
Ja nüüd siis, olen ma internetis doom scrollides (see 15 minutit päevas, kus sa kolm tundi internetis kassivideoid vaatad, teate küll) koperdanud endasuguste otsa, noored räägivad enamasti eesti-inglise segakeelt, aga kui ma leidsin need teised, kes räägivad vene-inglise segakeelt, siis oh. my. dear. lord. Mu varbad tõmbusid suurest mõnust keerdu nagu spiraalmakaronid. Mind absoluutselt ei huvita, millest nad räägivad, aga see, kuidas nad kahe keelega žongleerivad, see on õlemõistuse awesome.
Ma ei tea, kas see on seotud mu enda lapsepõlvega või on sellel fenomenil mingi teine põhjendus, aga see, mida see mu ajuga teeb on sõnulseletamatult nauditav. Ei tea, kas mõni ka eesti-vene keeles ka selliseid videoid teeb. Kui te teate soovitada, siis ärge olge tagasihoidlikud.
Muide, fun fact, mu vanemad kohtusid tantsupeol. Isa oli kohe emasse armunud, aga ema ei olnud isast kuigi suures vaimustuses. Ema ei rääkinud sõnakestki vene ja isa sõnakestki eesti keelt. Pärast pidu oli isa ema koju saatnud ja uurinud, et millal uuesti kohtuvad. Ema oli ebamääraselt vastanud ja isa oli innukalt kõigil tantsupidudel käinud, lootuses emaga uuesti kohtuda. Kuidas nad omavahel suhtlesid ja üksteisest aru said, see on suur müstika. Lapsena olin ma kusjuures veendunud, et isa ei oska eesti keelt, sest ta põhimõtteliselt ei tahtnud seda rääkida. Hiljem sain muidugi aru, et ta põhimõtteliselt ei rääkinud eesti keelt minuga, kõigi teiste sugulaste ja peretuttavatega rääkis nagu Miška.
Kuidas sai juhtuda, et su ema sügaval nõukaajal päriselt vene keelt ei rääkinud? Oli tal ehk sama asi nagu isal - ei tahtnud? Mida naljakam siis, et nad ikka paari läksid :-), kuigi mõlemad vihkasid kirglikult (liialdus) teise keelt (vähemasti). Mul oli ka keskkoolis, mis oli veidi pärast seda, kui su ema-isa sinu olid valmis meisterdanud, üks lühike epriood, kui ma põhimõtteliselt vene keelt ei rääkinud. Liigitan selle pubeka kasvuraskuste ja valitseva korra segu alla. Kuigi ma oskasin muidugi pigem luuletusi luegda ja Puškini elulugu jutustada, kui poes saia küsida. Kahes keeles rääkimine on nii ja naa, tähendab, nüüd tuleb vist "mul on nii" kommentaar :-). Näen palju kolleegide lapsi, kel on ema ühest ja isa teisest rahvusest ja nad räägivad oma lastega kumbki oma keelt, mis minu arusaamise järgi on ainuõige. Ja enamasti need lapsed käivad kolmandas keeles koolis. Enamasti kodus püütakse, et keeled ei seguneks. Mõni saab paremini, mõni halvemini hakkama. Ja mu enda tütar on sellise haridusteega: 3 aastat vene kooli, 1 aasta integratsiooniklassi, siis kaks aastat eesti klassi (aga keeleoskus oli veel kehvake), siis inglise keelset kooli (algul keeleoskus praktiliselt üldse) ja siis kaks aastat inglise-saksa kakskeelset kooli. Nüüd elab Eestis ja eesti keel on täitsa ok, kerge aktsent, aga ei saagi aru, on see vene või mõni muu ja vahel harva vale käändelõpp. Ja muidugi tuleb sinna sekka vahel inglisekeelseid sõnu ja vahel isegi saksakeelseid. Ta räägib väga nunnult, vähemalt minu kõrvale. Aga nüüd püüab ta täiskasvanute gümnaasiumis oma keskharidust lõpetada ja eesti keel on ülemõistuse raske. Ilmselt läheb tutorit vaja (näh, ma ka segan keeli). Mis ma selle pika tiraadiga nüüd öelda tahtsin? Sõltub kuidas keeli segatakse. Teadlik on äge. Lohakas ei ole äge. Aga ok, ma oma tavapärasesse haridussnobismi ei lasku, saan selle eest nagunii kodus tihti peksa :-).
VastaKustutaSee olin mina, sitsidsatsid, aga said vist juba aru.
VastaKustuta