"Minu Oslo. Mitte nii meeleheitel koduperemees"

"Minu Oslo. Mitte nii meeleheitel koduperemees."

Heikki Võsu

Petrone Print, 2019

208 lk

"Kas sa tead, miks Norras pole hullumajadel katust?

Sest nende valitsusel pole nii palju raha, et kogu riigi kohale katus ehitada."

***

Selle raamatu valisin ma puhtalt autori pärast. Ma ei tea Norrast eriti midagi ja sinna pole mind tõmmanud ka. Pooljuhuslikult avastasin, et "Minu-sarja" raamatud on meeste pilgu poolt esitletuna mulle sümpaatsemad. (Jube šovinist, ma tean!) Kuidagi on juhtunud nii, et mõned reisikirjeldused (Rootsi, Vormsi, New York) olid nii kuivad, et ma tükk aega ei tahtnud ühtegi "Minu-sarja" raamatut kätte võtta. Eriliselt halb oli Rootsi, sorry, aga sellist hädist ininat ei suutnud ma lõpunigi lugeda. Stockholm ja Rootsi on mulle kunagi väga südamelähedased paigad olnud ja nendest oleks kindlasti saanud lahedaid lugusid vesta, aga see autor lämmatas vana täispissitud ja nurka koidele näksida jätnud sulepadjaga kogu võlu. Andke andeks, et ma selle välja ütlen, ehk ma eksin, aga vahel mulle näib, et autorid kasutavad "Minu-sarja" selleks, et oma n-ö poliitikat edendada. Ei pea tingimata poliitika olema, võib olla roheline mõtteviis, vabatahtlik tegevus või mõni muu maailmavaateline idealism. Ja noh, sellega on nii nagu paljude suunamudijate reklaampostitustega, mõni oskab reklaami nii osavalt teksti sisse ära peita, et ei saa arugi, teisel jälle on nii nagu on. Ja naised kipuvad selles osas kuidagi eriti läbi kukkuma. Tahetakse hullult poliitiliselt korrektsed olla ja kõigile meeldida. Mehed oskavad kuidagi vahetumad olla, ma ei tea, siiramad. (Kirjutan ja mõtlen, et jumal tänatud, et "Virginia Woolf Sind Ei Karda" grupp mind ei tea, saaksin praegu sellist sõimu seal, et kuidas  ma julgen naisautoritest nii halvasti kirjutada, vaadaku enne peeglisse.) Ja sellepärast "Minu Oslo" Petrone Prindi kodulehelt ostukorvi klikitud sai. Jah, ma vahel isegi ostan raamatuid. 

Kõigi pildil olevate raamatute eest maksin päris raha. 

Ja muide, padjakatted on minu õmmeldud. Mul jäi nimelt köögikardina kangast üle ja siis ma kasutasin seda padjakatetel. #ennastkiitmastmaeiväsi

Võibolla ma salaja ootasin, et kordub sama, mis "Minu Iirimaaga" ja mõnevõrra juhtuski. Oli kergelt ja lahedalt kirjutatud. 

Palju sarnasusi nägin ka "Minu Taaniga". Ma olen alati mõelnud, et eestlased hirmsasti tahavad ennast skandinaavlasteks pidada. Hygge pesad ja "skandinaavialik minimalism", aga neid reisikirjeldusi lugedes on täiesti selge, et meil võib siin pügmeede ja inkadega rohkem ühiseid tõekspidamisi olla, kui põhjamaalastega. Ise tundsin seda ka, kui rootslasega abielus olin. Alguses oli muidugi suur armastus ja siis ei osanud väikestele erimeelsustele tähelepanu pöörata. Ma olin üldse noorena endale pähe võtnud, et mina mitte mingil juhul ei lähe eestlasele mehele. Ainult venelane oli veel hullem, kui eestlane. Mulle tundus, et eestlased on kõik mõttetud, tahumatud matsid. Venelast ei tahtnud ma sellepärast, et isale mitte rõõmu valmistada. Jah, absoluutselt olid mul daddy issues. Niisiis, kui mu rootslasest peika mu kätt palus, siis vastasin ma kohe jaatavalt. Noor ja loll! Kõige suuremad põhimõtete erisused lõid välja lastekasvatusküsimustes. Aga kõik erinevused polnud sugugi halvad. Näiteks lõi mu mees täiesti enesestmõistetavalt kaasa kodutöödes (keegi raudselt luges praegu, et mu mees peksis mind). Ta ei teinud sellest mingit suurt numbrit, et peab nõusid pesema või mähkmeid vahetama. Jah, praegu peetakse seda ka eesti peredes pigem normaalseks, aga kakskümmend aastat tagasi (oh issand, ma olen nii vana!) mitte eriti.

On naljakas, kuidas me paneme Norra, Rootsi ja Taani (vahel ka Soome) ühte patta, aga teades neid lähemalt, siis omavahel nägelevad nad samuti nagu Baltiriigid. (Kui me mehega Rootsis elasime ja seal tuttavaid külastasime, siis ennast tutvustades ja öeldes, et ma olen Eestist pärit (från Estland) vastas vestluskaaslane sageli, et "ah õigus jaa, sa oled ju Lätist!" (från Lettland). Vähe ei vihastanud! Olge siis põhjamaades ettevaatlik sellega. Abikaasa selgitas mulle seda asja nii: soomlased vihkavad rootslasi, sest neil läheb paremini, rootslased põlgavad samal põhjusel norrakaid, rootslased peavad soomlasi matsideks ja taanlasi veidrikeks. Seda mida taanlased või norrakad rootslastest arvavad, seda ma ei tea, aga eks neil ole kindlasti niimõndagi öelda. 

Raamatust meeldis eriti see, kuidas autor oskab tabada norrakate hingeelu. Võibolla just tänu sellele, et nagu minu suureks üllatuseks raamatust lugedes selgus, pole Oslos erilisi vaatamisväärsusi peale falloseparkide, ptüi! ma tahtsin öelda, moodsa kunsti terviseradade. Ja inimesed mulle ju meeldivad! Kui nad väga ebastabiilsed pole. Või olgu mu poolest, lihtsalt ma ei taha nende seltsis hängida, äkki hakkab külge. 

Huvitav oli lugeda, kuidas Heikki kirjeldas norrakate häbi rikkuse ees. Mul on ka paar sellist põhjamaise taustaga tuttavat, kes alati igale komplimendile hakkavad seda pisendama ("oh, mis ilus kleit, ma sain sell kehe-euroga kaltsukast!", "jah, endal on ka piinlik, et ma outletist selle 70% allahindlusega ostsin, oleks pidanud 90% soodustuse ära ootama") ja teate, see loll komme on nakkav! Kui ma nendega suhtlen, siis tunnen ka vajadust oma oste kuidagi põhjendada. Olete ilmselt märganud. No jah, rumal harjumus. Kellegi asi pole kui palju sa oma teksade eest maksid. Vastutustundetut tarbimist ma ei õigusta, aga vahel teeb meele heaks küll, kui lähed poodi, valid välja asja mis sulle meeldib, aga mida sul tegelikult vaja pole, ja maksadki selle eest letihinna. Elu on niigi raske, vahel võib ju endale veidike luksust ka lubada. Ilma selle pärast piinlikust tundmata ja vabandust palumata.

Ei, nii äge, kui mehed oskavad sõnu ritta seada, jeg liker! Veldig bra og lykke til!