Reaalsus versus Instagram

Tulin laupäeval trennist, läksin vetsu ja kuni ma seal istusin, siis märkasin, et vanniäär on räpane, võtsin oma hambaharja ja hakkasin seda äärt nühkima. Nagunii ju istusin seal niisama, võiks ju aega siis kasulikult ära kasutada. Olukorra jaburus tabas mind ka õigel hetkel ja nii ma siis otsustasin teha pildi oma loo tõestuseks. 

Mõtlesin veel, et ma ei mäletagi, millal ma viimati niimoodi vetsus käisin, et midagi muud samal ajal seal ei teinud. Tavaliselt, kui loodus kutsub, panen ma ka pesu pesema või võtan masinast välja, korrastan kappe või võtan tolmu. Ma ei lähe vetsu puhkama, ma lähen sinna, sest ma pean minema ja ma võtan oma minekust maksimumi.

Kui ma olin vanniääre puhtaks nühkinud, otsustasin, et võin juba samahästi ju terve vannitoa puhtaks teha ja teile ka oma vannitoast pilti jagada. Igaks juhuks mainin ära, et ma selle hambaharja ostiku vahetasin välja ja sellega hambaid enam ei pese. Kui te tahtsite selle kohta uurida. 

Pärast mida ma loomulikult otsustasin, et ma võiks ju siis juba ühe soojaga ka teised toad koristada ja teile näidata, kuidas ma elan. Reaalsus versus Instagram. Enne ja pärast pildid. Pildid segaduses toast ja korda tehtud toast. 

Alustasin köögist. 

Jätkasin elutoaga.

See on pilt sassis elutoast

Foto korda tehtud elutoast

Vahepeal ma natuke eksisin ära, tegin hoopis oma mantlist pilte ja keerasin magamistoa sassi.

Vahepeal hõikasin poistele, et tehke voodid korda, ma tulen kohe pildistama. 

Poiste tuba, nagu näete, ei kannata mingit kriitikat. Seal tuleb üks korralik remont ette võtta ja kui teil on mõtteid, kuidas seal mööblit paigutada nii, et see kõik vaguni vaibi ei edastaks, siis ma kuulan hea meelega. 

Kass oli kogu sellest suurest siblimisest üsna suures segaduses ja ei teadnud ka kuhu joosta nii ta sinna pildile ka sattus

Hetkel olen otsustanud, et tapeedi võtan maha ja värvin seinad halliks. See garderoobisüsteem ei meeldi mulle ka, ilmselt mingi hetk asendan selle pigem tavaliste riidekappidega. Kunagi mõtlesin, et ma ostan sinna ette hoopis lükanduksed, aga sel suvel sai selgeks, et nii rikkaks ma niipea ei saa, sest kui kaks tillukest ust maksavad 600 eurot soodukaga, siis ma ei julge mõeldagi, palju poiste tuppa veel need uksed võiks maksma minna. Aga ühe viisakaka riidekapi saab juba paarisaja euroga kätte. 

Siis ma mõtlesin, et ma olen ikka nii feik ja näitan teile ainult ilusaid pilte. Või noh, ma ei saa seda öelda, et ilusad. Ütleme nii, et poseeritud pilte. Niisiis läksin ma kööki tagasi ja hakkasin õhtusööki valmistama ning ühes tegin pildid ka köögist, kui see pole parasjagu korras ja organiseeritud.

Kuna ma juba olin soonele sattunud, tegin pilte ka õhtusöögist. 

Seekord tegin ahjus kartuleid ja liha. Pistsin kõik ühte vormi, maitsestasin ära ja lükkasin kaheks tunniks 175 kraadi juurde ahju. 

Kõrvale tegin värskest kapsast salati. Kuna ma kapsast tegelikult hästi ei seedi, siis ma lisan kapsa juurde alati köömneid, nii kannatab elada. Ma tean, et suur osa inimesi vihkab köömneid, õnneks mu lapsed taluvad. 

Lapsed võtsid õhtusöögi vastu kahtlevalt, Kärbes nimelt vihkab igasuguseid ahjuroogasid. Eriti vastik on tema meelest ahjus valminud sibul. Ma ei tea, ärge küsige. Minu meelest on ahjus just parem see sibul, magus ja pehme, aga noh, ju tal on mingi muu teema sellega. Muidu sööb sibulat hea meelega, isegi toorest sibulat. 

Pärast kõike seda suurt tööd istusin maha, vaatasin telekat ja planeerisin juba järgmist päeva, kus ma veel teile kõik puhtsüdamlikult ära räägin ning enda koledaid pilte jagan. 

Vabandan südamest kõigi ees, kes päriselt arvasid, et ma hakkan internetis oma segamini kodust pilte jagama. Te ilmselgelt olete siia lehele esimest korda ära eksinud. Sest, kui te oleks mu blogi juba nädal aega lugenud, siis te teaksite, et mu kodu ei olegi segamini, seda ei ole olemas. Jah, vahel ikka on mingid riided laiali, riiulid tolmused, vaibal puru või mõni raamat kusagil, kus ta olema ei peaks, aga astuge millal iganes sisse ja see, mida ma siin olen kujutanud on see, mis te eest leiate. Ja kui te tahate, siis olgu, jah, ma flexin. Korras kodu on mu flex. 

Ja sellest hoolimata, millal iganes ma võtan tolmuimeja kapinurgast välja, küsivad mu lapsed, et kas keegi tuleb külla või. 

Homme saate lugeda sellest, mis ma pühapäeval tegin.