Šokolaadist ja konjakist

Üks päev töö juures tekkis mul väga septsiifiline isu. Tahtsin hästi tillukest lonksu espressot ja tükikest tumedat piparmündišokolaadi. Ma jumaldan After Eight šokolaade ja just seda ma tahtsin. Aga ma ei saanud. Esiteks ei ole meil kontoris normaalset kohvi, mille järgi mind isutas ja teiseks ei viitsinud ma poodi minna. 

Aga šokolaadi kohta nägin mingit klippi, milles väideti, et kui sulle meeldib šokolaad, siis praegu peaks endale sügavkülma varuma, kuna kakao toodang on maailmas otsakorral ja kvaliteetset šokolaadi ei pruugi peagi isegi suure raha eest saadaval olla. Ma ütlen ausalt, et ma pole väga süvenenud ja võibolla on see vale jutt, võite vabalt harida, aga seda, et šokolaad maksab hingehinda ja pole enam üldse see, mis ta veel mõned aastad tagasi oli, olen ma enda nahal tundnud küll. Ja see, mis hinnaga šokolaad müügil on, on veel täiesti teine tase. Laupäeval saatsin poisid poodi, sest mul oli koroona, mida ma loomulikult ravisin veini ja šokolaadiga, sest nagu, millega siis veel? Ja poistega poes käimine käib meil nii nagu all sõnumitest näete. 

Teeme nii, et keelepatrull pigistab silma kinni täna

Kuidas maksab Kalevi šokolaad 6 eurot kopikatega, kui see alles paar aastat tagasi maksis mingi 4? Õnneks ma pole tegelikult nii suur šokolaadi fänn, et paar korda kuus elab selle 6 eurot üle. Kuigi ma nüüd ostsin Rimist kohe varuga, sest seal oli 3 euroga soodukas. Sest laupäeval käis meil üks Mardi-plika, kes nii toredasti esitas salmi ja oli vuntsidega ja nii julgelt üksi tuli ja veel esitas mulle mõistatuse, et ma andsin selle pooliku šokolaadi, mis mul ravist üle jäi talle (sest ma ju unustan ära, millal need mardid ja kadrid ja elloviinid on, sest me pole neid tähistanud ja ma ei tea kunagi). 

Ja see, kuidas hinnad tõusevad on nahaalsus. 

Ma ostan meile kontorisse iga nädal sama asja - samu küpsiseid ja sama suhkrut ja sama kommi. Kui ma ostaks korra kuus või harvem, siis ma ilmselt ei märkaks, aga kuna iga nädal, siis ma näen, kuidas hinda viie sendi võrra tõstetakse. Suhkur, mis kunagi maksis 2,99 eurot aastaid, on nüüd juba hinnaga 4. Kommid, mis kunagi olid 82 senti olid viimane kord 95 senti, küpsised, mis olid kogu aeg hinnaga 4,20 on nüüd juba 4,85. Ja ma tean, sendid, aga mõtle kui palju sa iga nädal asju ostad ja kui igale asjale iga nädal pannakse kasvõi kaks senti otsa, siis mis see aasta jooksul kokku teeb. Aga palka ei tõsteta mul küll iga kuu, isegi mitte viie sendi võrra. 

Ja siis ma mõtlesin sellele, et tegelikult ju alles mõned kümned aastat tagasi olidki suhkur, šokolaad ja kohv luksustooted. Ma isegi enda lapsepõlvest mäletan seda. Kas see aeg tuleb siis nüüd tagasi? Sest ka kohvihindade tõusust räägitakse juba pikemat aega. Seda ma ise pole tundnud. Need oad, mis ma ostan on konstantselt 20+ eurot ja kui on kampaania, siis ma ostan varuga, et järgmise kampaaniani vastu peaks. Ja nüüd on see koht, millest ma aru ei saa. Ma saan aru sellest, et maavarad saavad otsa. Okei, see tundub mulle loogiline, sest kui nende tekkimiseks on kulunud aastatuhandeid, siis suure tarbimise tulemusel ei jõua nii palju peale tekkida, loogiline. Aga kohv, suhkur, kakao ei ole ju maavarad, need on viljad ja neid saab ju juurde kasvatada. Kuidas need siis otsa saavad? Kas keegi tahab seletada? Sest okei, ma saan aru, miks need võivad kallimaks minna, aga miks need peaks otsa saama äkki?

Ei, mul on hea meel, et mu elu on sisuliselt elatud. Šokolaadist ma nii suurt ei hooli, mulle on kaneelirullid eluks olulisemad, aga vot ilma kohvita ma küll oma elu ette ei kujuta.