"Minu maailm"

"Minu maailm. Seiklused ei hüüa tulles"

Susan Luitsalu 

Toimetaja Koidu Raudvere

Kirjastus Petrone Print, 2020 

223 lk + pildialbum 

"Minu Dubai" meeldis mulle hullupööra. Armusin Susanisse ülepeakaela ja mul ongi ju nii, temperamentne nagu ma olen, et kui ma juba oma südame annan, siis kogu täiega. Otsustasin, et Susan on "minu inimene", et meid ühendab armastus-vihkamissuhe inimestesse. Me saame on võimsamad kogemused just inimlikust kontaktist. Ütleme küll, et meid köidab mood ja arhitektuur, aga tegelikult januneme vaid inimkontakti ja, mis seal salata, suures koguses imetlust nende inimeste poolt. Ja "Minu Dubai" näib olevat kirjutatud just selle emotsiooni peal. Oli tal ju just värske armusuhe käimas ning see muutis kõik muu ja kullasäraliseks ning imeliseks. Vähemalt "Minu maailma" taustal jääb mulle selline mulje. Ja-jah, tean küll, et see on klišee - kui naine öösel ei karju siis ta kirjutab päeval sarkastilisi ja õelaid raamatuid/blogipostitusi. Kas pole mina selle tõestuseks?

Nagu tavaliselt nende kiirelt ja pauguga alanud armumistega läheb, nii juhtus ka minu Susani vaimustusega. Raamat algab hoogsalt paremale ja vasemale hoope jagades. Inimeste pihta, nende üle, ja nende vastu. Püüab ehk pisut liiga palju olla erakordselt vaimukas ja vinge. Kahjuks mõjub hoopis kurjalt ja jonnivalt, nagu laps, kes ei saa kauplusest oma lemmikmaiustust. Raamatu arenedes ta veidi leebub, aga tunda on, kuidas ta siiski teatud riike eelistab ja seda just selle baasil kui palju teda kusagil imetleti ning tema heaks teeneid osutati. Mis taaskord kinnitab minu mantrat, et inimese õnn sõltub enda suhtumisest ning tänulikkusest. Kui sa ootad, et ilm sind imetleks lihtsalt seetõttu, et oled erakordselt äge indiviid, siis sa pettud, sest kusagil on ikka keegi, kes on sinust ägedam. Aga pane tähele väikseid asju ja ole kogemuste eest tänulik, su elu on kohe parem. Leiad, mida otsid! 

Ehk on raamat selline nagu on seetõttu, et on kuidagi kiirustades ja ülejala kokku monteeritud? Vanemad mälestused Sotšist ja New Yorgist ongi kuidagi masendavamad, kui värskemad Aserbaidžaanist ja Jaapanist. Korduseid jookseb liiga palju sisse ja paratamatult jäi mulle mulje, et Susan on elus ainult ühte filmi näinud, "Saatan kannab Pradat", sest sellele viitas ta rohkem, kui vaja oleks olnud. Sellele ainult viitaski. Ma võiks muidu teisi filme soovitada, nüüd kus ta enam ilmas ringi ei traavi ja ehk diivanil sihitult puldiga kanalite vahel surfab. 

Mida ma muidugi isikliku solvanguna võtsin oli see, et Susan kirjutab ennastunustavalt mustadest riietest, musta värvi riietest, see on, ja kirjeldab "must nagu Lenori reklaamis". Teate mis, kontrollige fakte! Keegi oleks võinud märgata seda fundamentaalset viga ja parandada. Inimesed, kes lugesid mustandit. Toimetajad, korrektorid või keegigi! Kuidas see asi sai kõigi tähtsate inimeste silme alt mööda lipsata ma ei taipa? Sest Lenor, kullapaid, on pesupehmendi, see ei mõjuta absoluutselt seda, millist värvi riided pesumasinast välja tulevad. Vahend, millele neiu viitas on Perwoll või Woolite. Muidu võiks ju sellise inimliku eksituse peale silma kinni pigistada, aga kui kirjanik ise lahmib ja õiendab, siis nagu väga ei kipu talle seda priipääset andma. 

Samas, ühe uue asja õppisin ka. Nimelt olin mina siiani arvamusel, et "sake" tähendab Jaapani viina. Selgus, et "sake" on Jaapani keeles "alkohol". Jälle targem.