"Minu Pärnu"

"Minu Pärnu. Suvitajaks saamine."

Piret Tali

Toimetaja Triinu-Mari Vorp

Kirjastus Petrone Print, 2018

343 lk

Võtsin siis lõpuks kätte ja lugesin "Minu Pärnut". Tükk aega vaatasin seda ja mõtlesin, et kas ma tahan üldse teda lugeda. Mul on ju oma isiklik Pärnu. Umbes sama helge, kui Pautsi Muhumaa. 

Pärnusse kolisin ma 2000. aasta veebruaris. Samal päeval kui mehele läksin, siis tulid ka minu potid-pannid ja nõelutud-nõelumata sukad. Hommikul käisime saksis, pärast oli väike pidu ämma kodus ja pulmaöö veetsime mu pottidele-pannidele ning sukkadele mehe kodus kohta otsides. Ei, see pole ilukirjanduslik liialdus. Täiesti tõsilugu. Sellepärast soovitan kõigile abiellujatele esimene ühine öö veeta neutraalsel pinnal. Väheusutav, et ma hotellis oleks hakanud voodilinu vahetama ja vetsupotti küürima, tõenäoliselt oleks ikka vastsele abikaasale kogu oma tähelepanu pühendanud. Aga nagu te juba teate, siis see esimene öö ei olnud mingi näitaja. Või kui, siis õige pisut. Mul on siiani kalduvus pinget koristamisega maandada. Aga kui minu ümber on kõik puhas ja korras, potid-pannid pestud ja kappides, siis suudan ma tähtsatele asjadele ka pühenduda. 

Kui ma alles mehega kurameerisin, siis kuulsin kõikjalt kui imeline ja ilus Pärnu on. Ideaalne koht elamiseks ja puhkamiseks. Minu jaoks ei olnud see juba siis mingi eriliselt ahvatlev elupaik. Aga armastus. Loodab kõik, usub kõik. Nädalapäevad pärast abiellumist tundsin kohutavat koduigatsust. Ma vist isegi nutsin natuke. Mäletan, et tahtsin emale helistada ja küsida, et kas ma võin koju tagasi tulla. Ei mäleta enam, kas see jäi vaid sooviks või sai selline kõne ka tehtud. Täiesti troostitu oli see linn minu jaoks. Mitte mingit elu! Sõpru mul seal ka polnud. Olid mehe sõbrad. Ja mulle tundusid nad kõik nii ennast täis ja üleolevad. Mängisid Monopoly ja tegid mulle pidevalt pähe. Teistes mängudes ka. Ja mitte ainult mängudes. Alatasa tundsin, et ma olen outsider, et ma ei kuulu nende vingete ja ägedate seltskonda. Püüdsin küll. Kutsusime mehe sõpru ja tuttavaid külla, aga vastu meid tihti ei kutsutud. Minule, kes ma olen inimeste inimene ja vajan tohutult suhtlemist ning sõpruskonda, oli see väga raske. Tallinnas polnud mul kunagi probleeme inimestega ühist keelt leida ja võhivõõrastega kontakti saada. Pärnus ei saanud ma sellega kuidagi hakkama.

See meie esimene pesa asus Riia maanteel, tollase "Tiina" poe taga. Neljandal korrusel, kahetoaline väike kodu. Mees oli selle vahetult enne abiellumist välja ostnud. Kui ma õigesti mäletan, siis käis ta notari juures ostutehingut vormistamas pärast seda, kui olime juba abielus, ta sai ju täisealiseks nädal enne pulmi. Igatahes, seal me siis elasime. Esialgu kahekesi. Siis tuli meie koju kaks kassi ka. Siinkohal ma soovin ikkagi inimestele südamele panna, et ärge palun kinkige koduloomi. Jah, ma mõistan, et mõte on nunnu ja nii, aga kodulooma võiks iga inimene endale siiski ise valida. Ja kui kinkida inetu vaas või kolmas võileivagrill, siis selle võib kasvõi edasi kinkida või poodi tagasi viia ja midagi muud valida, aga kassipoega ma ju edasi ei kingi ja poodi tagasi ei vii. Ja kui kingid, siis mine lõpuni välja, eks. Too siis juba liivakast ja muu mudru ka, vähemalt esimeseks ööks. Aga olgu, oli mis on. Kassid tulid. Ja kus on kassid, sinna tulevad ka beebid. Universum vaatas, et näe, kassidega said hakkama, järelikult saad inimesega ka. 

Mõni kuu enne Kadunud Poja sündimist müüsime Riia maantee kodu maha ja kolisime Vana-Saugasse, Vahe tänavale, neljatoalisesse korterisse. Jube suur tundus see kodu! No kui sa oled suutund end 37 ruudu peale mugavalt sisse seada, siis 91 tundub täielik villa juba. Ma arvan, et me esimene aasta pooli tubasid ei kasutanudki. Laste tuba oli igatahes tükk aega nagu ladu, midagi seal polnud. Lõpuks tegime küll remondi ära, aga poisid magasid ikka meie juures ja mängisid teleka toas. Alles siis kui Krahv von Kolmas sündis, siis sai lastetuba ka elupinnaks. Ei, kodu oli meil armas. Natuke kõle ehk, sest ruumi oli palju ja asju vähe, me olime ikkagi noor pere ja lisaks ei meeldinud abikaasale igasugune "mõttetu kraam". Hubaseks see kodu minu jaoks ei saanudki. Ei teagi miks, võibolla ma ise polnud veel valmis kodu looma, ei olnud see kodu ei mehe ega minu nägu. Ja ometi, kui lõpuks müümiseks läks, siis ostjad hakkasid üksteist koguni üle pakkuma, ehk oli siis asi ikkagi minus, liiga palju valusaid mälestusi.

Minu jaoks on alati olnud väga imelik kuulda ühiste tuttavate kommentaare, et pärnakad on kokkuhoidvad ja soojad inimesed. Elasin Pärnus 11 aastat. Sain seal lapsed, vanemad pojad sündisid vanas haiglas ja nooremad juba uues. Koolis käisin. Isegi tööl natuke. Olid küll tuttavad. Isegi need, kes ennast minu sõbraks peavad. Aga soojust ja kokkuhoidvust mina ei tundnud. Ju on mul siis mingi oma nägemus sellest, vildakas. Kui me lõpuks otsustasime pealinna kolida, sest mees käis siin tööl, siis ei teinud me mingit suurt ja uhket ärasaatmispidu. Päris öövarjus ei põgenenud, aga natuke ehk ikka. Alles siis tundsin ma esimest korda, et me vist läheme neile korda. Saadeti kaarte ja sõnumeid. Saa siis aru. 

Kui ma vahel Pärnusse satun, siis pole mul üle silla sõites kunagi sellist mõnusat koju jõudmise tunnet. Mingit erilist tunnet pole. See on samasugune linn nagu Võru või Paide. Linn kaardil, minu jaoks vaid nimi. 

No ja kahjuks jäi ka Pireti "Minu Pärnu" minu jaoks kaugeks. Pehmetes pastellsetes pooltoonides kulgev tüüne sõit Pärnu jõel. Iseenesest oli huvitav lugeda tuttavatest paikadest ja veidi piiluda ka nende saamislukku, aga kuidagi pilla-palla oli see asi. Fragmendid, seosetud. Nagu ajaleheartiklid, kaante vahele kokku lükitud. Vahel mulle näib, et parimad Minu-sarja lood on kirjutatud ebakirjanike poolt ja nõrgemad nende teiste. Aga see on minu subjektiivne arvamus. Ajakirjanikuna püütakse ju olla võimalikult objektiivne ja kirjutada asjadest nii, et kedagi ei riiva, keegi haiget ei saa. Natukenegi võiks Pautsi kombel hambad kägiveeni lüüa. Aga ei. Oleme poliitiliselt korrektsed. Ei riiva kellegi tundeid. Mis on tore. Ainult et tundetu. Selleks, et tekiks hea emotsioon, on vaja üsna pisut ka vett sogada. Muidu on imal ja hakkab vastu. 

See on minu arvamus. Usun et kallutatud minu enda kogemusest nimetatud linnas.