"Minu Viljandi"

"Minu Viljandi"

Justin Petrone

Tõlkinud Raivo Hool

Toimetaja Epp Petrone

Kirjastus Petrone Print, 2020 

296 lk + pildialbum

***

"Jääb selline mulje, et Viljandis ei juhtu midagi halba ja kui juhtubki, siis see pole päriselt. Viljandis on folk, akadeemia, Ugala. Viljandis ei mõrvata kedagi. Õigemini - on kaks Viljandit. Üks on tõeline ning teine su oma peas."

***

Murtud mehed ei peaks kirjutama raamatuid. Ma ei tea mis see nüüd täpselt oli, aga väga kahtlane värk igatahes. Raamat rääkis sellest kuidas üks lahutuse läbi teinud mees käib kohvikutes erisuguseid kohvijooke lürpimas, kuulab erinevate teadja tädide õpetussõnu ja otsib oma Muusat. Sest mees ilma Muusata, kas ta on üldse mees? Või vähemalt kirjanik, looja.

***

"On aeg tunnistada iseendale ja kõigile teistele, kel sellest päris ükskõik pole, et ükski mees ei saa elada silmarõõmuta, ilma naiseta südames. Mina küll mitte. Süda on näljas, ta januneb selle järele. isegi siis, kui süda sulle jama korraldab, aitab Viljandi sellest painest üle saada."

***

Justin oskab oma elu kirjeldada nii, justkui ta veedakski lõputult tunde hämarates ja suitsustes salongides, kus mööbel on kaetud sametise brokaadiga, kristallklaasides sädeleb üleannetu calvados, naised istuvad frivoolselt, üks jalg üle teise, pikkade saledate sõrmede vahel peenikesed sigaretid, kuulates kuidas mehed omavahel keeruliste sõnadega viisakusväljendusi vahetavad, taustal mängimas mahe jazz. Ja asi pole selles, et Justinil poleks muud paremat teha, näiteks põldu künda või metsa raiuda, vaid tal pole muuks ei füüsilist jõudu ega mentaalset ambitsiooni. Ta on Murtud Mees, ja see ongi see, milleks ta sündinud on. Kuidas see kõik Viljandiga seotud on, jääb ka segaseks, ega lugeja peagi kõigest aru saama, midagi võib ju kirjutaja teada ka jääma.

***

"Millegipärast arvan ma endiselt, et kui ma etendan talle piisavalt mehiseid eestlaslikke jõudemonstratsioone, näiteks tassin ta kotte, panen ta mööblit kokku, laon ta küttepuud riita, seisan saunas auraval kerisel ja tantsin kaerajaani, süttib ta südames leek ning ta näeb minus tõelist ja väärikat meest, mitte mingit rotti. Kõik mu temaga seostuvad teod on aga kuidagi valed ja vales järjekorras. Kõik on valesti." 

***

Kui me nüüd omavahel räägime, armas blogikülastaja, siis Justin on minu meelest kogu aeg natuke eksinud olnud. Juba enne Eppu ja Eestit ja Viljandit. Ta oli juba New Yorgis eksinud. Ja noh, maailmarändurina kes on tervelt kaks nädalat selles džunglis end rohkem kodus tundnud, kui Lauluväljakul või trollis nr 3 Mustamäe - Kaubamaja liinil, julgen väita, et kui sa oma kodus oled eksinud, siis sa jäädki võõrastelt õiget teed pärima ning eksled igavikuni. Ehk see oligi põhjus, miks need kaks nii hästi sobisid. Epp ütles, mida peab tegema ja Justin tegi, sest nii ei olnud ta ükskord ometi enam eksinud, tal oli koht, eesmärk ja roll. Kui see kõik talt võeti ja ta end jälle otsima pidi hakkama, enam mitte noore ja tarmukana, murdiski see ta. Murdis kohe päriselt. Niisiis hakkas ta jälle otsima, mitte niivõrd ennast, kui Muusat, kes talle ütleks, kuhu minna ja mida teha.

Mulle näib, et Viljandis on Justinit palju rohkem, kui Justinis Viljandit. See üks mu sõber Viljandist - ma peaks talle parema hüüdnime välja mõtlema - pidevalt kelgib, et põrkas Justiniga Rimi juurviljaleti juures kokku ja Joala kuju kõrval. 

Kas ma teile seda lugu juba olen rääkinud, mis minuga kord iidsetel aegadel, kui ma Viru keskuse Baltmanis töötasin juhtus? Olid sellised ajad ja selline pood kunagi. Müüsin seal meestele ülikondi, lipse ja trakse. Uhke värk. No ja seal töötades olin ma ikka samasugune pläralõug, nagu teiegi mind teate. Ega see vanadele töötajatele väga ei meeldinud, pidevalt noomiti mind selle eest, et ma liiga familiaarne olen ja pole ikkagi viisakas koos kliendiga kabiini ronida ja aidata tal särgisaba pükstesse sättida. Kadedad olid, ma tean küll, mul olid seal võrreldes nendega fenomenaalsed müügitulemused. Formaalse riietuse ostmine on niigi enamikele meestele raskeks katsumuseks ja kui ostuassistent juhtub ka veel kange nagu lipuvarras olema, siis lisab see sündmusele ebavajalikku pinget juurde. Ja mina, mats nagu ma olen, kasutasin oma võlu ja omamehelikkust ebatraditsiooniliselt, kuid seda tõhusamalt, klientide heaks ning isiklikuks meelelahutuseks ära. Paar korda juhtus, et tänaval astus kunde juurde ja tänas, et mäletate, ma teie käest ostsin selle helesinise triibulise ülikonna pool aastat tagasi. Igatahes, astusid siis kord poodi vanem härrasmees koos oma prouaga ja müüsin neile ühe ülikonna koos lisadega. Mainisid, et nad on Viljandist. Kuna ma sel ajal parasjagu Justini "Misjonäripoosi" lugesin, siis sai ka see asjaolu ära märgitud. Oi, kuidas see paarikese keelepaelad vallandas! Ma oleks vist seepeale võinud neile kaupluse inventaari ka maha müüa, nii suures vaimustuses olid nad Justinist. Et siis jah, kuigi Justin tahab kangesti Viljandi nägu olla, paistab, et hoopis Viljandi on Justini nägu ja tegu. 

Tunnistan ausalt, et lõpuni ma seda raamatut lugeda ei suutnudki. Usaldusväärsest allikast kuulsin, et paremaks see asi ei lähe. Ta on mul endiselt öökapil ja ma jaopärast sirvin, aga järjest seda haledat soigumist mina lugeda ei suutnud. Ta ise küll kelgib hirmsasti, et tal nüüd hoopis teistsugune kirjastiil ja kuuleb muudkui kiidulaulu selle aadressil, aga mulle meeldisid tema vanemad palad rohkem.