Sõbrad ja armastajad

See postitus ei jää siia kauaks, sest ma arvan, et ma ei peaks seda üldse avaldama, aga noh, mul on üle jupi aja klatši ja ma PEAN! seda jagama, isegi kui ainult hetkeks.

Kui ma olin 12-aastane, kuulsin juhuslikult pealt, kuidas mu vanemad omavahel rääkisid ja selle vestluse jooksul ütles mu isa, et hakkan iga päevaga aina rohkem tema õe moodi minema. Oma õega isa ei suhelnud ja mina polnud temaga kordagi kohtunud ka. Aga ma teadsin, et isa oma õesse hästi ei suhtu, rääkis temast alati üleolevalt ja ütles, et see naine on inetu nii seest kui väljast. Loomulikult see kurvastas mind, sest senini oli isa minusse alati hästi suhtunud. Otsustasin, et uurin välja, milline see tädi on. Kui vanemaid kodus ei olnud, otsisin ema kapist vanu albumeid, kus isa ja ema alles noored olid, lootuses, et leian sealt ka oma isa õe kohta rohkem infot. Aga ma ei leidnud midagi. Hiljem ema muidugi uuris minult, et mida ma ta asjade seast otsisin. Siis rääkisingi talle pisarsilmil, kuidas olin nende vestlust kuulnud ja kuidas see mulle haiget tegi ning seetõttu tahtsin näha pilte tädist ning vaadata, kas olen temaga sarnane. Vanemad lohutasid mind, isa palus oma mõtlematute sõnade pärast vabandust, ja kinnitas, et minus pole midagi sarnast oma tädiga, aga ma ei uskunud teda enam. Siis otsustas isa, et tutvustab mind tädile, et saaksin ise näha, miks isa temaga oli sidemed katkestanud ning veenduda, et meil pole midagi ühist. 

Kui ma tädiga tutvusin, siis nägin, et mulle oli terve elu tema kohta valetatud. Ta polnud üldse selline, nagu mu isa väitis. Seega hakkasin vanemate selja taga temaga aina tihedamini kohtuma ja nii kuulsin ma tädi suust igasuguseid lugusid oma vanemate kohta, mida ma poleks osanud kahtlustadagi. Mida rohkem ma tädiga aega veetsin ja tutvusin ka teiste isapoolsete sugulastega, keda minu eest oli saladuses hoitud, veendusin, et kõik täiskasvanud on valelikud ja elavad salaja elusid, mida nad teiste eest varjavad. See viis selleni, et hakkasin ka ise aina rohkem valetama, oma vanematele, õpetajatele, sõbrannadele. Mida rohkem ma valetasin, seda põnevam see oli ja seda osavamaks ma selles sain. 

Nii kirjutab Elena Ferrante oma romaanis "Täiskasvanute valelik elu". Pean ütlema, et mulle väga meeldis, kuigi sellel raamatul on võrdlemisi keskpärased hinded GoodReadsis. Keegi Instagramis ütles, et raamat on tüütu ja seebiooperimaiguline. Mul seda tunnet üldse ei olnud. Jah, mingi kirjandusklassika ilmselt pole ja suure tõenäosusega unustan selle sisu juba paari kuu pärast, aga lugeda oli teda mõnus ja minu meelest oli lugu ühtlane ja terviklik. Viimasel ajal olen märganud, et mu raamatute viimased 50 lehekülge on väga rasked lugeda ja ma üldse ei viitsi, hüppan lõikudest üle ja jätan lehekülgi vahele. Sellel raamatul seda tunnet ei tulnud ja lõpuni välja oli huvitav. Perekonna saladused ja oma vanemate valelikkuse ning silmakirjalikkuse avastamine ning sellega leppimine oli ka hästi loomulik ja ma arvan, et see ongi täiesti normaalne teismeea arengu osa, kus vanemate ümbert kaob võlu ja nad muutuvad täiesti tavalisteks inimesteks oma vigade ja pahedega. Selline korralik perekonnadraama, aga minu jaoks vist seonduvad seebiooperitega surnust ülestõusnud ja mälukaotuse või soovahetus operatsiooni läbi teinud tegelased. Seda seal igatahes ei olnud. Oli üks hinnaline käevõru, millega kaasnes oma lugu ja sellel lool olid aina põnevamad nüansid ning kolded.

Aga näiteks minu isal oli ka õde, kellega ta ei suhelnud. Või suhtles minimaalselt ja head sellest naisest ei räägitud, peeti teda kerglaseks, hoolimatuks ja liiderlikuks. Lapsepõlvest mäletan, et isa oli oma ema peale pahane, sest vanaema hoidis rohkem oma tütart, ostis talle koguni kõigi mugavustega kolmetoalise korteri Lasnamäel ja hellitas teda muidu ka. Mäletan mõnda korda, kui me tädil külas käisime, too magas alati oma suures laias voodis, vahel olid tal seal mingid mehed ka, iga kord uued näod. Ema teadis rääkida, et tädi on elus 33 aborti teinud. Jube suur ja skandaalne number, nüüd ma mõtlen, et küllap see liialdus oli. Viimati nägin tädi isa matustel. Poleks teda ära tundnud, kui ta ise poleks rääkima tulnud. Ilmselt kui temaga rääkida, kuuleks sealt ka igasuguseid põnevaid lugusid.

Nii, nüüd kus kõik need, kes arvasid, et ma valetan ja mingit klatši ei tule, on ilmselt lugemisest loobunud, räägin ma teile, mida ma tegelikult kirjutada tahtsin. Ka omamoodi perekondlik seebiooper. Mu poeg läks oma pruudist lahku. Mul on jube kahju, sest see tüdruk mulle tegelikult meeldis. Kaks päeva hiljem kutsus endise pruudi sõbranna, kes on ise ka suhtes, poisi deidile, mis lõppes loomulikult voodis. Iseenesest see pole ehk mingi hull klatš, aga asja teeb põnevamaks see, et pruut ise oli poja eelmise tüdruksõbra sõbranna. Ehk, elu, eks. Lööd oma sõbranna mehe üle, siis arvesta sellega, et su sõbranna sebib su peikat. Seal oli muidugi igasuguseid muid asju ka, mida ma ei taha rääkida, sest need näitavad mind emana väga halvas valguses. Olen kasvatanud poja, kes ei austa naisi ja seda on raske endale tunnistada. Olgu öeldud, et ma ei kiida tema käitumist heaks. Samas tahaks sellele tüdrukule hoopis öelda, et tead, sa väärid paremat ja ära raiska oma aega selle tolguse peale. Või noh, ma tegelikult ütlesin ka seda talle, korduvalt. Tüdruk oli mu poja jaoks liiga hea ja poeg ei kohelnud teda õiglaselt. Pojale ütlesin ka, et vaata ette, kõik, mis sa teed tuleb sulle hiljem ringiga tagasi. Praegu irvitad küll ja mõtled, et oled jube äss, aga ühel päeval sa saad tunda oma tegude vilju. 

Nagu tellitud, nägin ma paar päeva hiljem mingit klippi netis, kus öeldi, et kui sa tahad teada, milline su kooselu saab sul mehega olema, siis vaata, kuidas elab selle mehe ema. Sest see, millisena ta nägi oma ema ongi see, mida ta arvab, et naised taluma peaks. Sellepärast ma ennast süüdi tunnengi. See, et ma olen ise aastaid talunud nõmedaid mehi ja nõmedat käitumist, ongi õpetanud mu poegadele, et naised peavadki kannatama ja mehed võivad olla jobud. Kusjuures, kui mina noor olin, siis mina vaatasin seda, et mehed peavad oma emadega hästi läbi saama ja arvasin, et kui mehel on oma emaga hea suhe, siis austab ta ka mind. Ei. Minusse suhtub kõnealune poeg suurepäraselt, austusega, hoolivusega, kaastundega. Kui ta kuulis, et mul on suuremat summat raha vaja hakkas kohe enda sääste pakkuma ja on ka muudes küsimustes alati igati meeldiv olnud. Ehk siis see, kuidas ta minuga läbi saab ja minusse suhtub ei kandu edasi sellesse, kuidas ta oma kaaslastesse suhtub. Ja siin pole üldse küsimus ka selles, kuidas näiteks mina konkreetsesse kaaslannasse suhtun. Eelmine tüdruksõber oli minu meelest selline meh, teine oli väga vinge tüdruk. Poiss suhtus mõlemasse sama halvasti. 

Mis tuletab mulle meelde veel üht klippi, mida ma juba ammu nägin ja võibolla olen seda isegi siin maininud, aga ei mäleta, igatahes haakub see teemaga. Nimelt mingite uuringute järgi pidi number üks näitaja selles, kui heaks inimesed oma lapsepõlve hindavad olema see, kui õnnelik oli nende ema. Palju räägitakse küll sellest, et isa olemas olu on oluline jne, aga selgub, et sõltumata sellest, kas isa on või pole, on hoopis tähtsam ema heaolu. Ehk jällegi jõuan ma selleni, et ei ole vaja hambad ristis suhet hoida, kui see sind õnnelikuks ei tee. Kui sa arvad, et sa teed seda oma laste pärast, siis justnimelt oma laste pärast peaks sa lõpetama suhted, mis sind õnnetuks teevad. Oma laste ja tulevaste miniate ning omakorda lastelaste pärast. Minu kõige suurem kahetsus elus on see, et ma varem ei lahutanud. Mitte see, et ma sain neli last. Oma lapsi ma ei kahetse, ma kahetsen, et ma ei osanud paremat isa neile valida ja ei osanud varem oma kohvreid pakkida.