Eile lõikasin kahel nooremal kutil juukseid. See on iga kord mitme nädalane protsess. Algab kõik sellest, kui ma hakkan neid juuksurisse meelitama. Kutsun endaga kaasa, broneerin neile aegu, keelitan, meelitan, ähvardan. Ei miskit. Ütlevad, et lõika ise.
Kunagi ma lõikasin. Et raha kokku hoida. See sai alguse siis, kui mul oli 5 meest. Isa ees ja pojad järgi. Siis kadus isa ära ja jäid pojad. Mitu aastat see süsteem toimis, aga ühel hetkel tõstsid noormehed kisa, et mis mõttes ise käid juuksuris, aga meie peame säästulõikusega ringi ajama. Umbes, et kui sa pole nõus meid juuksurisse viima, siis hakkame meie ka sul otsi timmima ja juuri värvima. No ja nii ta läks. Ähvardused mõjuvad mulle alati.
Kuni koroonakriisini oli sellega korras. Vanemad pojad hakkasid ise endale aegu broneerima, üks nendest käib üldse überpeenes Rude Rats salongis ja maksab lõikuse eest rohkem, kui mina. Aga noorematega tekkis möödunud kevadel tõrge. Ühel hetkel hakkasid nõudma, et ma ise neil lõikaks. Ei tea, kas asi oli selles, et neile ei meeldi võõra inimese juures oma soove avaldada või miks, aga nii ongi, et viimane aasta olen mina pidanud jälle oma masinalt tolmu pühkima ja koduse salongi avama.
Niisiis, kogu see 10-minutiline lõikus eeldab mitme nädala eeltööd. Esiteks veenan neid juuksurisse minema. Siis juba kurjalt porisen, et kui nad ei lähe, siis lõikan ise. Une pealt. Ühel päeval, kui mul sellest tukaviskamisest ja boybandi imagost lõplikult villand saab, hakkan neid juuksuritoolile anuma. Põhiline nende poolne nõue on, et ära kiilakaks lõika. Pole veel kordagi lõiganud, muide. Kui ma seda tihedamini tegin, siis püüdsin isegi mingeid soengumoodi lõikusi neile luua, mitte ei lasknud tuimalt masinaga ühetasaseks.
Mis värk sellega on, et poistele ei meeldi oma juukseid lõigata lasta? Kas neil on juba imikueast sissekodeeritud, et ühel päeval nad kiilaks jäävad ja sellepärast väldivad nad lapseeas pügamist nagu puhastustuld? Et saaks kolmekümneviieselt pilte vaadata ja heldinult õhata, et vaata millise lakaga ma noorena ringi traavisin? Sest 15-aastane, kellega ma eile lausa maadlesin, on nii vastu mõne udeme lühemaks nüsimisele, nagu see kunagi talle tagasi ei kasvaks. Mulle ka noorena ei meeldinud, kui mul vanemad juukseid lõikasid, sest tavaliselt lõigati tukk nii viltu ja nõnda lühikeseks, et ma nägin nädalaid välja nagu psühhiaatriaosakonna põgenik, juuksurisse oleks hea meelega läinud. Aga meestel näib selle lõikusega mingi sügavam trauma olevat.
mu esimene küsimus oleks selle peale "a kellele üldse meeldib?" (käisin viimati juuksuris aastal 2002 ja seegi oli esinemissoengu pärast - et mulle ilusad 17. sajandi alguse mehelikud lokid anda - , mitte lõikamiseks.)
VastaKustutaMinule küll meeldib. Nii tore ju kui keegi mu juustega mängib ja pärast on tükk aega hea tunne, kui värske värv peal ja otsad ei turrita. Kui rahakott võimaldaks, käiks igal hommikul, laseks pesta ja soengu pähe teha. 😊
Kustutailmselt oleneb paljugi sellest, kas inimene on hädas sensoorse üle- või hoopis alakoormusega.
KustutaMul on teine aspekt muidugi ka viitsimatus, juuksuris oldud ajaga saaks ju midagi mõnusamat/huvitavamat teha.
Mul jälle on juuksur nii äge inimene, et ma veedaks temaga muidu ka aega. 😃
KustutaMina olen sama asja üle juurelnud, mulle endale väga meeldib kui juustega midagi tehakse, aga pole veel näinud meest, kes juuksuriskäimist naudiks.
VastaKustutaMis on seejuures ebaõiglane - meestele annab värske juukselõikus NIIIIII palju juurde! Või on see ainult minu kiiks?
Ei ole ainult Sinu kiiks, ma arvan sama. 😊
Kustuta