Olengi lumehelbeke

Ma olen ammu juba arvanud, et ma sündisin liiga vara. Nii otseses, kui ülekantud tähenduses. Vaadake, selle minu sünniga oli selline lugu, et emale pandi tähtaeg kirja ja kuna ta on mul selline korralik ja kuulekas, lisaks tol ajal veel noor ja naiivne, siis õigel päeval tema oma kotiga sünnitusmaja ukse taha läks, kuigi sünnitegevust polnud ühestki otsast alanud. 11.02.1981. Mis seal edasi juhtuma hakkas, ma täpselt ei tea. Tänasel päeval oleks proua koju saadetud ja öeldud, et nautige viimaseid päevi ilma tite kisata. Aga tema võeti sisse. Kui paar päeva seal midagi juhtuma ei hakanud, siis pandi ema tilguti otsa ja mina nägin ilmavalgust 14.02.1981. Kui ma horoskoope loen, siis ei klapi minuga see Veevalaja kirjeldus. Palju rohkem näen Kalade tähtkujuga ühtivaid jooni. Ja mitte, et ma seda astroloogiat nüüd nii väga tõsiselt võtaks, aga lihtsalt selline huvitav tähelepanek. Kui ma poleks vägivaldselt ema üsast välja sikutatud, kes teab milline ma siis oleks olnud.

Aga aasta oli ka vale. Ma arvan, et ma tegelikult sobiksin palju paremini aastasse 1998 või umbes nii, +/-2 aastat. 

See solvumise teema torkas. Korraks. Aga siis ma leidsin, et jah, olengi. Ja ausalt, kui ma tahan solvuda, siis pole kellegi asi mulle öelda, et mul pole õigust. Kui sul on õigus oma arvamus avaldada, siis on mul õigus sellele reageerida nii nagu ma reageerin. Mõnes mõttes on see ka gaslightimine, selle asemel, et tunnistada, jah, ma solvasin, hakatakse solvajat mõnitama, et mis lumehelbeke sa oled. See on sama ka siis, kui keegi oma õiguste eest seisab ja siis teda Kareniks kutsutakse. Ma ei tea teiste kohta, aga isiklikust kogemusest ma ütleks, et kergesti solvujana olen elanud aastaid nii, et mind solvati, alandati ja mõnitati naeratuse saatel ja kui ma julgesin solvuda, siis pisendati mu tundeid, et ega ma siis nii ei mõelnud, ära ole nii tundlik, kuidas sa naljast aru ei saa, päriselt solvudki sellise asja peale. Ja see muudab eriti hellaks ning võib tõesti juhtuda, et solvud, kui tingimata põhjust polnud. 

Kriitikast ka mõtlesin. Mõtlesin sellepärast, et loomulikult mulle viskas TikTokis ette klipi, milles räägiti sellest, et tegelikult vahet pole, kuidas sa kriitikat esitled, ajus tekivad samasugused negatiivsed reaktsioonid. Pehmenda palju tahad, kui ikka mõte on selles, et sa kukkusid haledalt läbi ja oled üks mõttetu juurikas, siis see halvab. 

Mõtlesin ka sellele, et näiteks kui keegi alustab kommentaari või juttu sõnadega "Palun vabandust, aga..." siis mina olen juba kaitsepositsioonil ja tõrges, sõltumata sellest, mis sealt tuleb. Sest ma ei ole veel kuulnud ühtegi lauset, mis algab sõnadega "vabandust, aga.." mis lõppeks positiivselt. Või olen väga harva kuulnud. Reeglina vabandatakse ette, sest vabandaja teab, et kohe hakkab ta tundeid riivama. Ja päris ausalt, see teeb asja isegi hullemaks. Kui sa tahad mulle sitasti öelda, siis ütle otse. See on nii nõme mõttetu lipitsemine, kui sa enda meelest oled taktitundeline ja ütled "Vabandust, kui ma sind solvan, aga sa oled loll nagu laua jalg." Milleks? Arvad, et sa oled parem inimene, kui sa selle vabanduse sinna ette panid? Ei, ei ole. Kui sa tahaks päriselt taktitundeline olla, siis ole vait. 

Kommentaaride redigeerimise peale ka mõtlesin. Kunagi olin ma seisukohal, et minu blogis võib vabalt sõna võtta ja kõik arvamused on teretulnud, ka need, mis minu omaga ei kattu. Isegi sõnastuse osas ei pannud erilisi piiranguid. Ma arvasin, et mu blogi on turvaline koht erinevatele mõtetele. Ja siis üks, kes pidevalt vabandas, et ta arvamus minu omast erines ja vabandas, et tema kogemus on teine, ja vabandas, kui ta oma blogilinki jagas ja vabandas, kui ta kommentaarid liiga pikad olid, ja vabandas... Iga kord, kui ma nägin, et ta on kommentaari jätnud, mu vererõhk tõusis ja ma valmistusin võitlusesse astuma. Lõpuks oli tema see, kes teatas, et tema ei tunne ennast minu blogi kommentaariumis turvaliselt. Ma aitasin ta hädast välja ja piirasin tema juurdepääsu oma blogi sisule. Mis viis edasi selleni, et ma hakkasin ka teiste kommnetaare kustutama ja redigeerima. Minu blogi ei ole peldikusein, kuhu iga koer võib kusta. Ja ma ei vabanda selle eest. Ma ei hakka põhjendama, miks üks või teine kommentaar prügikasti lendab, ma ei hakka läbirääkimisi pidama. Kui ma ei taha mis iganes põhjusel konkreetset kommentaari oma blogis näha, siis ma kustutan. Ja kui ma olen seetõttu kellegi jaoks lumehelbeke, siis ma kannan seda tiitlit au ja uhkusega.