Kultuuride kokkupõrge

Ma tahan vinguda! Või noh, ennast maandada. 

Üks asi, mis mind oma töö juures on algusest peale tugevalt häirinud, on ettevõtte omanike suhtumine ja klientidega suhtlemine. Omanikud nimelt ei ole kohalikud. Nad on pärit hoopis teisest kultuuriruumist ja küllap seal on nende käitumine igati normaalne ja aktsepteeritav. Meil, mitte nii väga.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et meil on kliendid. Kliendid üürivad meilt ruume. See tähendab, et me saadame neile iga kuu alguses üüriarve. Arve suurus on lepingus kokku lepitud, samuti on maksetähtaeg kokku lepitud. Maksetähtaeg on üsna lühike. Seitse päeva. Osad üürnikud on kohe lepingut sõlmides palunud pikemat maksetähtaega, aga enamus ei oska sellele lepingut sõlmides tähelepanu pöörata. Kuna meil on ka suur osa väikeettevõtjaid ja alustavaid ettevõtjaid, siis pole ebatavaline, kui neile sellest seitsmest päevast ei piisa ja maksed laekuvad paar päeva pärast maksetähtaega. Meie kultuuriruumis ei ole see ettevõtetele enamasti probleem. Ainult krediidiasutused saadavad kohe järgmisel päeval sõnumi, et on tekkinud võlg. Osad ettevõtted ei saada üldse mingit meeldetuletust, kui arve järgmise kuu jooksul tasutud saab, on ettevõtteid, kes saadavad kaks nädalat pärast maksetähtaega meeldetuletuse. 

Mina pean teisel päeval saatma klientidele meeldetuletuse, et neil on arve tasumata. Ütleme, et seitsmes on maksetähtaeg ja siis hiljemalt 9ndal pean ma juba saatma ametliku kirja, et teil on arve tasumata. Kui ma tulin siia tööle, siis mul võttis ikka mitu kuud aega, et ennast mitte ülima mölakana tunda. Kui minult keegi küsiks, siis ma annaks inimestele nädal aega ennast koguda enne kui peale lendan. Aga ma võtan seda nagu töö ülesannet ja ei suhtu sellesse emotsionaalselt. Saladuskatte all tunnistan, et ma olen leidnud meetodid, mis kogu protsessi nii klientidele kui mulle meeldivamaks on teinud. Sest üks asi on see, et 9ndal peab saatma kirja, aga hoopis teine tase on see, et juba 10ndal nõuavad omanikud, et ma HELISTAN ja küsin, et mis värk on ja show me the money. Ja kui ma ei helista, siis saan mina sõimata, et ma olen argpüks ja ei julge klientidega suhelda ning ma pean omanikele esitama kõnede väljavõtte tõestamaks, et ma olen klientidele helistanud. 

Vahel juhtub, et klient kirjutab ise, et kas ma saaks see kuu maksepikendust. Viimane kuu juhtus. Klient on meil olnud aastaid ja enamasti maksnud oma arved õigeaegselt. Ja minu jaoks juba see, kui klient ise pöördub meie poole palvega saada maksepikendust, siis näitab see head tahet. Sest on päris palju ka neid, kes on maksetähtaja ületanud juba teise meeldetuletusteateni ja lepingu lõpetamise ähvardamiseni ning siis tulevad jutuga, et kas ma saaks maksepikendust. Sõbrake, sa juba said ju, mida sa enam küsid? Igatahes, saatsin siis sellekohase sõnumi ettevõtte omanikule ja seletasin, et kuna klient ilusti küsis, siis ma ei näe põhjust talle seekord erand teha. Klient saatis ka kuupäeva, millal tal on võimalik makse tasuda. Ettevõtte omanik ütles okei, AGA, tema soov oli, et makse laekuks päev enne seda, kui üürnik lubas tasuda ja kui see pole siis tasutud, lõpetada üürnikuga leping. Ja siin kohal tunnen ma end rebituna.

Minu töö ettevõttes ongi olla vahemees, kes hoolitseb selle eest, et omanikud ja kliendid oleks rahul. On olukordi, kus peab omanikke maandama, sest muidu jookseks meil kõik kliendid minema ja on olukordi, kus ma pean omanike tekitatud kaost pehmendama, et kliendid ei jookseks. Sest on olnud olukordi, kus omanikud on klientidele peale lennanud, mille peale on klient saba teinud ning siis küsivad omanikud, et miks meil üürnike pole. No kuidas ma siis seletan seda, et pole üürnike, sest sa hirmutad kõik minema? Olen muidugi seda mingites olukordades maininud ka, aga see unustatakse üsna kiiresti. 

Ja arvestades, kes mulle palka maksab, siis oleks ju loogiline, et mu prioriteet on hoida häid suhteid omanike, mitte klientidega, kellel on minust sügavalt savi. Ma olen siin kaheksa aastat olnud ja osad pole mu nimegi ära õppinud ning saadavad pidevalt minule adresseeritud e-kirju raamatupidajale, kelle nime kirjapilt on natuke minu oma sarnane. 

Sõnaga, tahtsin oma rasket elu kaevata. Tänan tähelepanu eest!