Meenus üks vana lugu. See on nii vana lugu ja nõnda ähmaselt meeles, et detailidesse väga ärge armuge. Samuti andestage, kui ma juba kirjutanud olen sellest ja unustanud, sest noh, see oli kõik eelmises elus.
Lugu ise juhtus aastal 1999 Tallinnas. Oli kevad, mai kuu, seda mäletan. Lehed olid juba kenasti kõik rohelised ja õhk pigem soe. Elasin tol ajal Pääskülas. Olin sinna kolinud aasta alguses. Klassiõde elas kahepere elamus ja üks pool seisis neil tühjalt. Mina aga otsisin võimalust oma vanemate kodust välja kolida. Ega ma õieti vanemate juures enam elanduki, sain kord ühe tuttava, siis teise juures majavaimuks käia. Noh, siis kui peremehed ise reisil või välismaal viibisid. Isaga olid suhted kohutavad ja ega meil seal kahetoalises 43 ruutmeetrises korteris kuuele inimesele ülemäära palju ruumi polnud ka. Seega, kui avanes võimalus päriselt välja kolida, võtsin selle vastu. Mis siis, et kool oli Mustamäel, et maja oli kütta vaja, et seal polnud voolavat vett - see oli oma nurk.
Niisiis olingi just ühel laupäeva õhtul liikumas Mustamäelt kodu poole ja ootasin Tehnika Ülikooli bussipeatuses bussi. Õhk oli soe, hakkas küll hämarduma, aga ikkagi kuidagi kerge ja helge oli kõik. Keskkool hakkas läbi saama, mul oli mitu peikat orbiidil tiirlemas, oma pesa ja sissetulek. Mida see noor 18-aastane inimene tol ajal elult veel tahta võis? Kuulasin oma Philipsi walkmanist muusikat ja ootasin bussi. Ootasin ja ootasin ja ootasin. Ma ei tea, no kolmkümmend minutit kindlasti, jube kaua igatahes. Minuga koos ootas seal veel inimesi. Mitte palju, aga mõned olid. Veidi eemal seisis ka üks jalgrattaga meesterahvas, kes mulle aegajalt pilke heitis. Siis ma veel ei teadnud kahtlustada, et ma ilus tüdruk olen ja kujutasin ette, et mul raudselt mingi plekk kusagil riietel või vahib hoopis mu kassettmängijat. Tol ajal inimsed veel põrnitsesid, kui noored kõrvaklappidega tänaval ringi liikusid. Mees oli muldvana, no mingi 28 kuni 35-aastane vähemalt. Ise olin siis ju alles 18, kõik üle 20-aastased tundusid sent surmale võlgu olevat.
Kuna bussi kuidagi ei tulnud, siis tuli mees rattaga minu juurde. Ütles midagi. Vist ütles, et ilus tüdruk või midagi. Noh, muidugi talle võisin ma ilus tunduda, temavanused olid juba minu arvates kõik kortsus ja hallid ju. Ma ei mäleta, kas ma talle midagi vastu ka ütlesin, aga mees astus igatahes eemale. Bussi ei tulnud endiselt ja mees tuli tagasi. Rääkis minuga, ma tõesti ei mäleta mida, aga lõpuks jõudis ka tuumani, et temal on eluks hädavajalik minu rindu näha, ja eriti hea, kui katsuda saaks. Minu meelest lubas mulle koguni raha selle eest.
Ma korra jätan selle loo pooleli, et selgitada seda, et kuigi mees nõnda otse ning tänases kliimas ka ahistamismaigulisena lähenes, siis tol korral minu enda jaoks see mees ähvardavalt või ebameeldivalt ei mõjunud. Minu mäletamist mööda oli ta omal moel koguni kuidagi sümpaatne.
Sellise ettepaneku peale hakkasin ma naerma. Nagu, no nii ilusad tissid polnud mul isegi tol ajal mitte, et nende eest peaks raha makstama. Pealegi, 90-ndad, igalt poolt oleks tisse saanud imetleda ja näppida. Milleks minna suvalise tibi juurde bussipeatuses ja talt paluda särgikaelust avardada? Mees, kusjuures purjus ei olnud. Ehk oli ta mõne muu aine mõju all, seda ei tea lubada, olin ise nendes asjades siis, ja olen tänase päevani, pisut naiivne, aga minu jaoks näis too tegelane absoluutselt adekvaatne ning kaine. Ei teinud ta ka ühtegi liigutust minu suunas, mis mind kuidagi kohmetuma või hirmu tundma oleks pannud. Ta lihtsalt seisis seal minu juures oma rattaga ja rääkis täiesti tavalise häälega, eemalt vaadates, normaalset juttu.
Soovitasin tal oma raha eest stripiklubisse minna või bordelli.
Ei, see talle ei sobinud. Seal pole naised need ja talle pole tegelikult seksi ja erootikat vaja, lihtsalt ühe naise lähedust. Püüdis mind veenda, et talle täiesti sobiks ka vaid ühe rinna nägemisest ja vandus, et ta ei puutu mind.
No täielik absurd! Keset kaunist kevadõhtut, ülikooli vahetus läheduses, kus mõni tudeng ehk füüsikat lahendas ja mõni õppejõud eksami küsimusi koostas, tuleb üks keskealine, viisakas, tagasihoidlik mees bussi ootava tütarlapse juurde ja palub tal raha eest ühte tissi näidata.
Me arutasime tõenäosust temal saada oma tahtmine ja võimalust, et ma oma meelt muudaks sellevõrra pikalt, et ka teised inimesed bussipeatuses hakkasid meile uudishimulikke pilke heitma, seega otsustasin, et ega see Pääsküla Mustamäelt nii kaugel pole, et ma ei jõuaks jala kohale minna. Hakkasin siis Nõmme mäe poole liikuma ja rattur küsis viisakalt, et kas ta võib mu kõrval kõndida ja kui mul on ebamugav, siis ta võib ka mu järel käia. Kuna vaatamata kõigile potentsiaalsetele ohtudele, mida see mees mulle kujutada võis, tundsin ma end turvaliselt, siis ütlesin, et tulgu pealegi, aga ärgu arvaku, et see midagi muudab.
Ja ei juhtunudki midagi. Jalutasime mäest üles, sealt juba Pääsküla poole. Vestlesime igasugustel teemadel, millest ma mõistagi täna enam midagi ei mäleta. Vist korra või paar uuris ta veel, et ehk ma siiski pakun oma põues talle veidi lohutust, aga isegi siis oskas ta oma palvet väljendada moel, et see ei olnud pealetükkiv ega ahistav. Huvitav mees oli, tal oli põnevaid lugusid rääkida. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis tema ebatavaline soov (sellest, et soov on ebatavaline, sai mees muuseas ka ise suurepäraselt aru), tulenes sellest, et tema süda oli hiljuti murtud. Ja et ta otsiski vaid naiselikku soojust ning lahkust, mitte tingimata raju seksi. Muidugi võis see kõik ka üks jutt olla ja ehk oligi tegemist mingi perverdiga, seda ma ju ei tea. Aga oli kuidas oli, mind ei puudutanud ta sõrmeotsagagi ja kui ta ka mu rindasid läbi õhukese särgi nillis, siis oskas ta teha seda nii, et mina midagi ei märganud ja end ebameeldivalt ei tundnud. See jäi mul ometi meelde, et mees kavatses selle oma rattaga Pärnusse sõita. Väitis, et ta on seda ennegi teinud ja pole see nii suur asi midagi.
Juhtub elus vahel kummalisi lugusid. Saan ise ka aru, et kui ma loeks seda kellegi teise sulest, siis võiks siin igasugust asja juurde mõelda. Noh, et mina olin siis ikkagi noor ja mees ehk kasutas mu noorust ära. Sest, miks peaks jalgrattaga mees pool tundi bussi ootama? Mingi kavatsus oli tal ilmselt juba enne, kui mind silmas. Seda, kui ohtlik oli õhtul kusagil metsaveerel võõra mehega koos jalutada, sellesse ei hakka parem süvenemagi. Võiks mõelda, et mul vedas täiega, et mees midagi ei üritanud. Aga ei juhtunud midagi ja minul ka traumat pole sellest. Pole sellele mõelnudki. Nüüd meenus juhuslikult, kui lugesin raamatut "Minu pöörane FSB kallim". Seal ka lugusid, mis kõigi kriteeriumite järgi oleks pidanud kohutavalt lõppema, aga ei lõppenud. Lisaks, statistiliselt saavad naised viga oma lähedaste ja tuttavate käe läbi - isad, onud, abikaasad, elukaaslased, sõbrad ja pojad. Ma olen statistika. Võõrad mehed pole mulle iial liiga teinud.
Kommentaarid
Postita kommentaar