Tahate teada kui tihti mulle on öeldud, et on arusaamatu, miks ma pärast lahutust ikka veel vallaline olen? Seda on öelnud nii sõbrannad, juhututtavad, pereliikmed ja isegi pojad. Ausalt, olen ka ise sellele rohkem mõelnud, kui mulle tunnistada meeldiks.
Pealtnäha tundub, et ma olen veel täiesti abielukõlbulik. Kaks kätt ja jalga, pea õlgadel ja mõned ajurakud ka liiguvad juuste all. Aga vot meest ei suuda kuidagi leida ja kui leiangi, siis koju ei õnnestu teda ikka lohistada.
Põhjuseid, miks see nii on, olen teiste suust kuulnud ja olen ka ise välja mõelnud. Neid on palju. Populaarsed on: et mehed kardavad tugevaid naisi (sellest kavatsen ma eraldi postituse teha); mehed ei taha lastega naist; ma pole piisavalt atraktiivne, sale, vaimukas vms; ma olen liiga valiv jms.
Kõik eelmainitu võib ju tõsi olla, aga mina jõudsin nädalavahetusel hoopis uue ja ground breaking põhjuseni. See aitab mul näha asju palju selgemini ja mitte langeda enesehaletsusse.
Nagu kõik vapustavad ja imelised asjad siin elus, tabas see äratundmine mind täiesti tühja koha pealt. Nimelt, nagu juba varem kirjutasin, siis tegelesin laupäeval lastetoa seina värvimisega. Sein tuli tumelillat värvi (puht praktilistel kaalutlustel. Nimelt jäi mul elutoa remondist lillat värvi üle.). Ma olin jõudnud juba 2 kihti värvi seinale kanda, kui üks poistest mu tegevuse avastas. "Mis asja sa teed! Lilla! Me pole ju mingid geid! (Muide, see gei-teema on juba aastaid väga kuum topic olnud.)
Ja siis see tabas mind. Kui tulevikus mõni minu poistest hakkab teise puu all laulmas käima, siis see kõik sai alguse just 23.09.2017 kell 17:38 nende magamistoa seinast. Ühesõnaga, ma olen oma laste elu ära rikkunud. Täiesti üksi ja täiesti teadlikult.
Mis viis järgmise loogilise järelduseni: ma olen üksikema, sest ma olen täiesti võimeline ainuisikuliselt oma laste lapsepõlve ära rikkuma, mul pole selleks abikaasa abi vaja. Mind = blown
Seega, kui keegi peaks tuleviks taas küsima, et miks ma ikka veel üksi olen, siis on mul vapustavalt geniaalne selgitus olemas.
Pealtnäha tundub, et ma olen veel täiesti abielukõlbulik. Kaks kätt ja jalga, pea õlgadel ja mõned ajurakud ka liiguvad juuste all. Aga vot meest ei suuda kuidagi leida ja kui leiangi, siis koju ei õnnestu teda ikka lohistada.
Põhjuseid, miks see nii on, olen teiste suust kuulnud ja olen ka ise välja mõelnud. Neid on palju. Populaarsed on: et mehed kardavad tugevaid naisi (sellest kavatsen ma eraldi postituse teha); mehed ei taha lastega naist; ma pole piisavalt atraktiivne, sale, vaimukas vms; ma olen liiga valiv jms.
Kõik eelmainitu võib ju tõsi olla, aga mina jõudsin nädalavahetusel hoopis uue ja ground breaking põhjuseni. See aitab mul näha asju palju selgemini ja mitte langeda enesehaletsusse.
Nagu kõik vapustavad ja imelised asjad siin elus, tabas see äratundmine mind täiesti tühja koha pealt. Nimelt, nagu juba varem kirjutasin, siis tegelesin laupäeval lastetoa seina värvimisega. Sein tuli tumelillat värvi (puht praktilistel kaalutlustel. Nimelt jäi mul elutoa remondist lillat värvi üle.). Ma olin jõudnud juba 2 kihti värvi seinale kanda, kui üks poistest mu tegevuse avastas. "Mis asja sa teed! Lilla! Me pole ju mingid geid! (Muide, see gei-teema on juba aastaid väga kuum topic olnud.)
Ja siis see tabas mind. Kui tulevikus mõni minu poistest hakkab teise puu all laulmas käima, siis see kõik sai alguse just 23.09.2017 kell 17:38 nende magamistoa seinast. Ühesõnaga, ma olen oma laste elu ära rikkunud. Täiesti üksi ja täiesti teadlikult.
Mis viis järgmise loogilise järelduseni: ma olen üksikema, sest ma olen täiesti võimeline ainuisikuliselt oma laste lapsepõlve ära rikkuma, mul pole selleks abikaasa abi vaja. Mind = blown
Seega, kui keegi peaks tuleviks taas küsima, et miks ma ikka veel üksi olen, siis on mul vapustavalt geniaalne selgitus olemas.
Kommentaarid
Postita kommentaar