Meie köögi laes on plekk. Õunamahlast. Mnjah... Kes tegi? Kuidas? Ja miks? Keegi ei tea. See on müsteerium. Palju suurem ja kaugeleulatuvam kui mõni Merivälja UFO.
Ma arvan, et süüdlase leidmine igas situatsioonis on üks inimese põhivajadustest. Põhjus ja tagajärg. Inimestel on kohutavalt keeruline leppida sellega, et mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Kes on süüdi, et reka sõitis 5 aastasele poisile ülekäigu rajal otsa? Autojuht? Lapsevanem? Saatus? Justkui sellest hakkaks kergem, kui vastutav isik leitaks ja ta trellide taha pandaks. Last see ju tagasi ei tooks...
Leidsin prügikastist katkise klaasi. Taas, mitte keegi ei teinud. Klaas läks ise katki, korjas oma killud nagu pardipojad kokku, kõndis kööki, avas kapi ukse ja hüppas kõigi kildudega prügikasti. Sai veel tolmuimejaga ka jutule, et põrandalt kõik nähtamatud killukesed koristatud saaks. Mul on vapustav elukorraldus, kas te ei leia? Isetoimiv maja!
Kas on tõesti nii raske tunnistada, kui sa oled midagi valesti teinud? No läks katki, mis siis. Kõigil juhtub. Maakera ei hakka ühe katkise klaasi tõttu teistpidi keerlema.
"Miks su mees su maha jättis, sa oled ju veel ilus naine?" Mis ma pean sellele vastama? Et, ilus küll aga nõmeda iseloomuga? Kas see oleks piisavalt hea põhjendus? Vahel inimesed lihtsalt lähevad lahku. Keegi ei ole süüdi. See lihtsalt on nii. Ma võin praegu üles tähendada 25 "põhjust" miks meie puhul nii läks ja ükski neist ei muudaks midagi.
Miks ei anna meile rahu teadmatus süüdlase kohta, kuigi see ei muudaks lõpptulemust? Kes ikkagi tappis Kennedy? Mis seal Roswellis päriselt toimus? Kes on süüdi Estonia laevahukus? Miks keeldus Kohver juristist? Kuidas Keskerakond ikka veel koalitsioonis on?
Kuidas teie peres lood on süü omaks võtmisega? Kas nii nagu meil, et keegi tegi, aga keegi ei tea kes? Või tunnistab ausalt iga semu oma eksimust? Kas tunnete ka nii nagu enamik, et süüdlane tuleb leida ja siis on hinges rahu, või suudate leppida tõsiasjaga, et vahel lihtsalt asjad juhtuvad ja keegi ei olegi süüdi?
Ma arvan, et süüdlase leidmine igas situatsioonis on üks inimese põhivajadustest. Põhjus ja tagajärg. Inimestel on kohutavalt keeruline leppida sellega, et mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Kes on süüdi, et reka sõitis 5 aastasele poisile ülekäigu rajal otsa? Autojuht? Lapsevanem? Saatus? Justkui sellest hakkaks kergem, kui vastutav isik leitaks ja ta trellide taha pandaks. Last see ju tagasi ei tooks...
Leidsin prügikastist katkise klaasi. Taas, mitte keegi ei teinud. Klaas läks ise katki, korjas oma killud nagu pardipojad kokku, kõndis kööki, avas kapi ukse ja hüppas kõigi kildudega prügikasti. Sai veel tolmuimejaga ka jutule, et põrandalt kõik nähtamatud killukesed koristatud saaks. Mul on vapustav elukorraldus, kas te ei leia? Isetoimiv maja!
Kas on tõesti nii raske tunnistada, kui sa oled midagi valesti teinud? No läks katki, mis siis. Kõigil juhtub. Maakera ei hakka ühe katkise klaasi tõttu teistpidi keerlema.
"Miks su mees su maha jättis, sa oled ju veel ilus naine?" Mis ma pean sellele vastama? Et, ilus küll aga nõmeda iseloomuga? Kas see oleks piisavalt hea põhjendus? Vahel inimesed lihtsalt lähevad lahku. Keegi ei ole süüdi. See lihtsalt on nii. Ma võin praegu üles tähendada 25 "põhjust" miks meie puhul nii läks ja ükski neist ei muudaks midagi.
Miks ei anna meile rahu teadmatus süüdlase kohta, kuigi see ei muudaks lõpptulemust? Kes ikkagi tappis Kennedy? Mis seal Roswellis päriselt toimus? Kes on süüdi Estonia laevahukus? Miks keeldus Kohver juristist? Kuidas Keskerakond ikka veel koalitsioonis on?
Kuidas teie peres lood on süü omaks võtmisega? Kas nii nagu meil, et keegi tegi, aga keegi ei tea kes? Või tunnistab ausalt iga semu oma eksimust? Kas tunnete ka nii nagu enamik, et süüdlane tuleb leida ja siis on hinges rahu, või suudate leppida tõsiasjaga, et vahel lihtsalt asjad juhtuvad ja keegi ei olegi süüdi?
'' "Miks su mees su maha jättis, sa oled ju veel ilus naine?" '', kes selliseid asju küsib? Miks alati küsitakse, et miks mees maha jättis? Miks meestelt ei küsita, et miks su eelmine naine su maha jättis? Ikka ja alati on mees see, kes maha jätab. No ei ole ikka nii. Suhe on dünaamiline asi, mõlema teod mõjutavad ning tagatipuks mõlema tegusid mõjutavad kahe inimese endi iseloomujooned. Teinekord lähevad suhted katki, sest kaks inimest ei sobi või kasvavad lahku. Teinekord lähevad suhted katki, sest üks ei suuda truu olla.
VastaKustutaKui minult nõnda küsitaks, siis ma tuimalt jääks vastuse võlgu. Igale lollile küsimusele ei pea vastama :)
Mis puudutab süü omaks võtmist, siis mina proovin alati otsida lahendusi, mitte süüdlasi. Kui on tühiasi, siis vihjan, et nii enam ei tehtaks või naeran sõbralikult. Materiaalsetest asjadest ma üldiselt nii sügavalt ei hooli, õnneks või kahjuks. Kuid tõsi ta on, et enamik inimesi otsib enne süüdlasi, siis võibolla lahendusi.
Mu õde soovitas mult hiljuti seoses postitusega "Vanaema, vanaema miks sul nii imelikud kulmud on", kirjutadagi inimestest, kes kohatuid küsimusi küsivad ja kuidas neile siis kõige väärikamalt vastata/vastamata jätta.
KustutaKoolis õpetati küll, et pole olemas lolle küsimusi, on ainult rumalad vastused, aga millegipärast tundub mulle, et õpetajad võisid meile pisut luisata selle koha pealt :).