Ei teagi millal viimati, kui üldse, olin raamatu suhtes nii eelarvamuste küüsis, kui seekord. Olin tema üllitisi varemgi lugenud ja tema väljaütlemiste peale surmani vihastanud. Teate, kuidas mõni inimene oskab teid ilma eriti pingutamata niivõrd madalat, pimedat viha täis ajada et iiveldama ajab? Tahaks teda raputada ja sülge pritsides karjuda ning küsida, et mis õigusega sa siin üldse esined!?! Just kõnealune autor on üks selline kodanik. Teine on Mihkel Raud. Raske selgitada, miks ma Raua vastu nii tulist antipaatiat tunnen. Pole ta ju mulle midagi teinud. Aga iga kord kui ma tema ilget, ennasttäis priviligeeritud lõusta kusagil näen, siis täitun ma just selle ülalmainitud emotsiooniga. Veider jah...
Igatahes, olgugi, et mul oli seltsimees Parve suhtes ka juba kujunenud teatud seisukoht ja mitte just kõige soojamad tunded, otsustasin tema raamatut siiski lugeda. Ja tuleb välja, et õigesti tegin.
Kuigi ma esimesed kakskümmend lehekülge lugesin "hoiakuga" ja otsisin ridade vahelt vasturääkivusi, siis selgus üsna pea, et see oli tarbetu. Jesper kirjutabki just nii nagu lubab - otse ja ausalt. Isiklikult mulle on vastukarva tema rohke sõimu ja vandesõnade kasutamine (minu jaoks on otsene seos ropendamisel ja madalal intelligentsil, ropendab - sest teisi sõnu ei oska), aga kuna ta muidu on ka selline pisut tahumatu ja ei püüagi endast jätta siidkinnastega eliidi muljet, siis võib selle koha pealt silma kinni pigistada (mina pigistasin, teie ei pea).
See, kuidas ta end raamatu lehekülgedel avab ja näitab oma haavatavust (kuigi tema viited kunagistele päevikutele näivad minu jaoks pisut kunstlikud ja ebausutavad), muudab ta automaatselt palju sümpaatsemaks persooniks.
Loomulikult ei saa ma väita, et olen nüüd kõigi tema elutõdedega sada prossa nõus. Näiteks see, kui ta väidab, et iga mees ongi iseenese jumal. Teatud määral on see mõistetav, aga suuremas plaanis on mehed, kes endid jumalaks kuulutasid, kõvasti häda ja kannatusi põhjustanud, kuna saabub hetk mil ei piisa enda sisemise universumi valitsemisest vaid on vaja ikka ka teisi jagada ja vallutada. Paraku oleme praegusel ajal õigest ja valest tunnetusest nii kaugele eksinud, et mõned kuud kusagil rehetalus või Bali saarel, ei muuda meid ühtäkki täiuslikuks, nagu Parve väidab.
Kokkuvõttes ütleks, et tegemist on kergesti loetava persoonilooga. Mingeid maailma alustalasid ümber ei paigutata ja ah-aa momenti ei tekita (minul vähemalt mitte). Selline tore lugu. Elujaatav ja parajalt lõbus. Iseäranis meeldiv oli tema hea tasakaalukas suhtumine - "joogamatt ühes ja väike veiniklaas teises käes". Võib lugeda ja võib ka lugemata jätta. Mina isiklikult ei kahetse, et paar tundi oma elust selle raamatu kaante vahele investeerisin.
Kommentaarid
Postita kommentaar