Ikkagi inimene

Mul on alati väga kurb lugeda, kui mõni sapine inimene bussijuhte kirub. Eks minagi olen seda aegajalt teinud, kui mõni käitub eriti nõmedalt, aga pigem on mul bussijuhtidega siiski head kogemused. Näiteks üks kord jooksin kiiruga ekspress bussi peale ja selgus, et järgmine peatus

polegi see kuhu mul oli vaja minna ja siis lahke noormees tegi minu pärast eraldi peatuse ja lasi

mul väljuda. Äärmiselt südantsoojendav.

Töö juurde sõidan peaasjalikult sama liini mööda. Ja üsna tihti satub sellele liinile üks eriti kliendisõbralik ja jutumaias transporttööline. Ükskord näiteks noomis ta läbi kõlari enda selja

taga istuvat reisijat, kes liiga valjusti mobiiltelefoniga jutustas ja tuletas meelde, et tegemist on siiski avaliku ruumiga ja teised inimesed ei pruugi tema isiklikust vestlusest huvitatud olla. Seda

tuli lausa kaks korda teha, sest kodanik ei saanud esimesel korral öeldust aru.

Eelmisel nädalal oli Linnuteel veetrassi avarii ja bussijuht teatas juba sõitu alustades, et selline

asi on juhtunud ja buss hilineb umbes 15 minutit. Väga armas, sain õigeaegselt oma MyFitnessi broneeringu tühistada.

 

Aga eile juhtus veel midagi. Mis täpselt juhtus, seda ma ei tea. Aga igatahes, kui mina bussi sisenesin, siis astus juht oma kabiinist välja ja hakkas midagi selgitama. Võtsin siis ka kõrvaklapid peast, et paremini kuulda. Bussijuht riidles ühe noormehega, kes seisis suhteliselt juhikabiini

kõrval ja nii palju kui mina jutust aru sain, siis ei hoidnud reisija korralikult kinni. Juht selgitas,

et bussid võivad linnas kuni 50 km/h sõita ja, et kui noorsand tahab bussis ilma kinni hoidmata 

sõita, siis võib minna bussijaama, kus bussid sõidavad kuni 7 km/h. Ja et ta annab noortele koolilastele halba eeskuju, kui kinni ei hoia ja tekitab potentsiaalselt ohtliku olukorra, kui kukub kaasreisijatele bussi pidurdades otsa. Tükk aega riidles seal, kuni teised reisijad soovitasid tal

siiski edasi sõita, sest, noh, tööle pidi ju ikka õigeks ajaks jõudma.

Hiiglama põnev lugu. Selline tunne, nagu ma oleksin bussi astudes tabanud ennast põnevusfilmi vaatamas ja mu ainus soov oli, et saaksin filmi algusesse tagasi kerida ja näha, mis seal siis

tegelikult toimus ja mis toreda, heasoovliku ja ilmselgelt maailmaparandajast bussijuhi endast

välja viis.