Kui väga tahaks, aga üldse ei oska

...kirjutada. Ma olen kirjutada tahtnud väga kaua. Olen seda vahelduva eduga ka teinud. Peaasjalikult loomulikult nohiku moodi päevikusse (päris paberile ja pastakaga), aga ka veidike laiemale üldsusele. Ma saan selles süüdistada ainult ühte inimest. Neljanda klassi emakeele õpetajat, kes väitis, et ma olen väga andekas. No oli vaja inimese elu nõnnaviisi siis ära rikkuda? Oleks olnud tubli pedagoog ja igasuguse eneseusu juba eos killinud, oleks maailm kindlasti helgem paik. Sest, olgem nüüd päris ausad, kirega tehtud, aga ikka paras nikerdis.

There, I said it, ma ei oska eesti keeles kirjutada. Ega ka mingis teises keeles, as a matter of fact. Mul ei ole keelelist vaistu. Ma ei suuda ära õppida ega järgida grammatikareegleid. Hea küll, ma pisitasa siiski õpin ja rakendan, aga kui ma enda kirjutisi tagantjärele üle loen, siis on mul kohutavalt piinlik. Blogis on lihtsam, muudad ja värskendad - nagu see oleks alati olnud õigesti kirjutatud 😉 ja hea õnne korral ei pea keegi teada saama, kuidas ma eesti keelt kohe üldse ei oska.

Vanasid päevaraamatuid, neid paberkandjal, loen ma koos pastakaga ja parandan kirjavigu. Ausalt. Kui ma kunagi peaksin hinge heitma ja pärast testamendi lugemist, kui lapsed ja muud sugulased on minu maise vara rõõmsalt ära jaganud, siis lähevad minu päevikud ühe teatud prokuristi kätte, kes võib nendega teha mida heaks arvab. Ning eeldades, et ta nende pealt tahab pisut lisa teenida, siis saate kõik näha, kui kaootiline mu kirjastiil on.

Juhtusin lugema ühe teise blogija postitust sellest, kuidas teda pööraseks ajavad kõik need, kes üldse kirjutada ei mõista. Just nimelt grammatiliselt. Eriti halb, et ta tõi oma palas mõned näited ka valesti kirjutatud väljenditest ja mina olen nii loll, et ei saanud isegi aru, mis nendes siis valesti oli. Jube! Seejärel avaldas ta üsna otseselt arvamust, et need, kes eesti keeles kirjutada ei oska, võivad kirjutada ainult enda lõbuks, mitte kusagil avalikult. Mnjah.

Mis ma siis tegema peaks? Lõpetama blogi kirjutamise? Jälle? Et siis taas paari aasta pärast tagasi tulla ja uuesti otsast alustada? See paar aastat ei muuda midagi. Ma pole siiani eesti keelt ära õppinud ja ega ei õpi ka (ütles autor sügava ohkega ja vähimagi irooniata). Kuigi ma väga tahaksid perfektselt rääkida/kirjutada oma emakeeles. Annan oma lugejale sõna, et kui märkate minu kirjutistes vigu, siis ma ei solvu üldse, kui te sellest mulle märku annate. Ma õpiks hea meelega. Siiralt. Ja ma olen täiesti arenguvõimeline. Ikka veel omandan uusi oskusi. Pole lootusetu juhtum.

Mõnda inimest häirib keeleliselt vale kirjastiil rohkem kui teisi. Näiteks on mul üks tõlkijana töötav sõbranna, kes loeb vahelduva eduga käesolevat blogi ja ütleb, et tema kaob minu lugudesse nii ära, et ei märka isegi kirjavigu. Teisalt on mul üks teine tuttav, kes ütleb, et ei suuda üldse lugu jälgida, sest grammatika on nii halb. No ja siis on mul veel üks ajakirjanikust tuttav, kes armsalt harib. Õpetab, kuidas kasutada käändeid ja kumb väljend on õige -  "kellegiga" või "kellegagi". Kuigi ise ta väidab, et ka ei oska eesti keelt ja neil seal toimetuses on inimesed, keeletoimetajad, kes kõik tekstid üle vaatavad, enne kui asi trükki läheb. Aga kes meist poleks siis ajalehes kirjavigu näinud? Isegi mina märkan neid, isegi mina.

Mingi abi on ka arvutisse installeeritud grammatika programmist, aga mitte alati. Näiteks väidab see, et sõna empaatia on valesti kirjutatud, ei tunne ära, noh.

Sest ma olen proovinud, aga minusugustele paraku kursuseid ei tehta. Mind karistatakse selle eest, et ma koolis sagedamini tagapingis poistega kihistades Metallica albumeid kuulasin, kui töövihikuid täitsin. Kui ma oleksin päriselt venelane, siis ma leiaks küll mingi kursuse, kus täiskasvanutele eesti keelt õpetatakse, aga mis sa minu, vana krantsiga, ikka pihta hakkad. Seega, andke mulle palun andeks, et olen teie tuju rikkunud oma ebardliku kirjastiiliga ja jätkuvalt seda teen.