Nädalavahetusel arutasime õega taas suhte teemadel. Tal on hetkel väga põnev ajajärk käsil. Minul - mitte nii väga. Vaikselt hakkan üle saama suhtest, mis toimus 5 aastat tagasi ja kestis umbes 5 minutit. Aga ma olen kord juba selline, lojaalne. Ausalt, see on nii tüütu...
Küünte ja hammastega hoidsin kinni mingist ebamäärasest tundest, mida ma ise agaralt Armastuseks kutsusin. Persoon, kelle vastu eelmainitud kirge tundsin, oli veits sadistlike kalduvustega, hoidis mind pika köie otsas oma juhuslike tähelepanuavaldustega, millest mina siis jälle järgmiseks pooleks aastaks, õhulosside ehitamiseks, piisavalt materjali sain. Käesoleva aasta kevadel saatsin isikule meeleheitliku kirja, milles anusin rahu ja vabaks laskmist. Siiani on ta seda mulle pakkunud. Olen selle eest tohutult tänulik....
Aga, jah, selline hingeseisund.
Inimene, kes mu juukseid kord kuus raha eest peseb, arvas et mehed ei julge mulle ligi tulla, kuna jätan meeleheitliku mulje. Inimesele, kes mind korra kuue nädala tagant näeb, võib see vabalt nii tunduda. Ega ma oma uhkes üksinduses ülemäära õnnelik pole tõesti. Teisalt, kas ma just meeleheitel olen?
Mulle tundub, et meeleheitel naised käituvad pisut meeleheitlikumalt kui mina. Tõmmatakse äppe, käiakse väljas ennast näitamas, võetakse vastu pakkumisi. Kusjuures, ise nad seda meeleheitlikuks ei pea. Ütlevad hoopis, et nad on "võimalustele avatud", mida iganes see veel tähendab.
Kohtinguäpid on minu poolt tõmbamata jäänud. Ma nimelt ei suuda endale põhjendada nende otstarbekust. Väljas ikka vahel käin, aga peamiselt sõbrannadega ja võrdlemisi varastel kellaaegadel. Näiteks hiljuti käisime sõbrannaga Mere puiesteel Scotland Yardis. Väga vahva oli, sõime, jõime, tantsisime ja koju jõudsime üheteist paiku. Jah, kõrvallauas mingi seltskond vahtis meid küll, aga sättisime siis toolid teisiti, et neile igasuguseid vallatuid ideid ei tekiks. (Sõbranna arvas, et ma peaksin meelitatud olema, kuna mehed mind, vaatamata tõsisele juuksetoonile ja roosadele matkasaabastele, siiski ihaldusväärseks peavad. Ehk ma natuke olengi, salaja.) Üpris regulaarselt saan ka võõraste meeste sõbrakutseid, mida ma vastu ei võta (isegi tuttavate meeste sõbrakutseid ei pruugi aktsepteerida). Hullult mul neid vaja.
Ma ei tea, kas see ongi meeleheite definitsioon?
Küünte ja hammastega hoidsin kinni mingist ebamäärasest tundest, mida ma ise agaralt Armastuseks kutsusin. Persoon, kelle vastu eelmainitud kirge tundsin, oli veits sadistlike kalduvustega, hoidis mind pika köie otsas oma juhuslike tähelepanuavaldustega, millest mina siis jälle järgmiseks pooleks aastaks, õhulosside ehitamiseks, piisavalt materjali sain. Käesoleva aasta kevadel saatsin isikule meeleheitliku kirja, milles anusin rahu ja vabaks laskmist. Siiani on ta seda mulle pakkunud. Olen selle eest tohutult tänulik....
Aga, jah, selline hingeseisund.
Inimene, kes mu juukseid kord kuus raha eest peseb, arvas et mehed ei julge mulle ligi tulla, kuna jätan meeleheitliku mulje. Inimesele, kes mind korra kuue nädala tagant näeb, võib see vabalt nii tunduda. Ega ma oma uhkes üksinduses ülemäära õnnelik pole tõesti. Teisalt, kas ma just meeleheitel olen?
Mulle tundub, et meeleheitel naised käituvad pisut meeleheitlikumalt kui mina. Tõmmatakse äppe, käiakse väljas ennast näitamas, võetakse vastu pakkumisi. Kusjuures, ise nad seda meeleheitlikuks ei pea. Ütlevad hoopis, et nad on "võimalustele avatud", mida iganes see veel tähendab.
Kohtinguäpid on minu poolt tõmbamata jäänud. Ma nimelt ei suuda endale põhjendada nende otstarbekust. Väljas ikka vahel käin, aga peamiselt sõbrannadega ja võrdlemisi varastel kellaaegadel. Näiteks hiljuti käisime sõbrannaga Mere puiesteel Scotland Yardis. Väga vahva oli, sõime, jõime, tantsisime ja koju jõudsime üheteist paiku. Jah, kõrvallauas mingi seltskond vahtis meid küll, aga sättisime siis toolid teisiti, et neile igasuguseid vallatuid ideid ei tekiks. (Sõbranna arvas, et ma peaksin meelitatud olema, kuna mehed mind, vaatamata tõsisele juuksetoonile ja roosadele matkasaabastele, siiski ihaldusväärseks peavad. Ehk ma natuke olengi, salaja.) Üpris regulaarselt saan ka võõraste meeste sõbrakutseid, mida ma vastu ei võta (isegi tuttavate meeste sõbrakutseid ei pruugi aktsepteerida). Hullult mul neid vaja.
Ma ei tea, kas see ongi meeleheite definitsioon?
Kommentaarid
Postita kommentaar