Reede hommikul sõitsin bussiga tööle, nii nagu ma ikka hommikuti tööle sõidan. Astusin bussi ja jäin vahekäiku seisma. Tavaliselt läheb paras ports kodanikke järgmises peatuses maha ja siis saan istuda. Nimelt meeldib mulle seda 20+ minutit, mis tööle sõitmiseks kulub, lugemisele kulutada ja seda on istudes siiski tunduvalt mugavam teha, kui seistes. Aga kuna ma just sain ühe raamatuga ühele poole ja pole veel päriselt otsustanud, mida järgmisena lugeda, siis mõtlesin, et võin täna ka seistes tööle sõita. Seismine pidavat rohkem kaloreid kulutama, kui istumine. Muide.
Ei jõudnud eriti kaua seista, kui noormees, kes ka tavaliselt hommikuti bussiga kooli sõidab (jah, ma märkan inimesi enda ümber), püsti tõusis ja tooli minu jaoks vabastas. See oli äärmiselt ootamatu ja kummaline hetk. Esiteks loomulikult selle pärast, et nagu, ta oleks seal võinud minu pärast edasi istuda. Teiseks, enda meelest olen ma veel piisavalt noor ja jaksan seista küll.
Vaatasin tükk aega seda tühjaks jäänud kohta. Tundsin endal kaasreisijate põletavaid pilke. Heitsin pilgu poisile, et ei tea mis tal nüüd hakkas. Too seisis seal vahekäigus, juhtmevabad kõrvaklapid peas ja näppis oma nutitelefoni. Vaatasin uuesti tooli. Tool nagu tool ikka. Kangaga kaetud. Ohkasin, kehitasin õlgu ja mõtlesin, et no päris narr oleks seda tühja tooli ka kasutamata jätta ja nihverdasingi ennast istmele. Ise südamepõhjani solvunud ja mossitades.
Huvitav, kui vanaks see poisinärakas mind õige peab? Pealtnäha ei tundunud minu lastest kuigi palju noorem olevat. Noh, max 25 aastat minust noorem. Mul polnud ka mingeid "raskendavaid asjaolusid" suuremõõtmeliste poekottide või priske vööümbermõõdu näol.
Terve päev oli sellega rikutud. Kasvatamatu poisiraisk, ma ütlen. Ilge tropp.
Ei jõudnud eriti kaua seista, kui noormees, kes ka tavaliselt hommikuti bussiga kooli sõidab (jah, ma märkan inimesi enda ümber), püsti tõusis ja tooli minu jaoks vabastas. See oli äärmiselt ootamatu ja kummaline hetk. Esiteks loomulikult selle pärast, et nagu, ta oleks seal võinud minu pärast edasi istuda. Teiseks, enda meelest olen ma veel piisavalt noor ja jaksan seista küll.
Vaatasin tükk aega seda tühjaks jäänud kohta. Tundsin endal kaasreisijate põletavaid pilke. Heitsin pilgu poisile, et ei tea mis tal nüüd hakkas. Too seisis seal vahekäigus, juhtmevabad kõrvaklapid peas ja näppis oma nutitelefoni. Vaatasin uuesti tooli. Tool nagu tool ikka. Kangaga kaetud. Ohkasin, kehitasin õlgu ja mõtlesin, et no päris narr oleks seda tühja tooli ka kasutamata jätta ja nihverdasingi ennast istmele. Ise südamepõhjani solvunud ja mossitades.
Huvitav, kui vanaks see poisinärakas mind õige peab? Pealtnäha ei tundunud minu lastest kuigi palju noorem olevat. Noh, max 25 aastat minust noorem. Mul polnud ka mingeid "raskendavaid asjaolusid" suuremõõtmeliste poekottide või priske vööümbermõõdu näol.
Terve päev oli sellega rikutud. Kasvatamatu poisiraisk, ma ütlen. Ilge tropp.
Sa ei kujuta ette KUI vanaks nad meid tegelikult peavad :DDDDD Samas ma mõistan neid. Olles nendevanune, tundusid mulle ka keskealised nii vanad ja igavad - jeerum, pool elu ju sellistel juba möödas, mis neist ikka tahta! Hetkel mulle tundub muidugi, et mul ju pool - see parem pool! - elust veel ees :)
VastaKustutaEks ta ole. Oma lapsed on ka vahel selliseid küsimusi esitanud, mis jätavad mulje, et ma sündisin millalgi 18 sajandi lõpupoole.
KustutaAga äkki ei olnudki asi vanuses, naid soos. Äkki ta mõtles, et sa oled NAINE ja tema kujutas ette, et on MEES! Ohh, mina küll naudin seda, kui mehed mind nõrgaks ja saamatuks peavad ja oma abi pakuvad;) seda tänapäeval tihti ei juhtu. võib öelda, et sa olid ime tunnistajaks!
KustutaVot ei tea. Äkki peaks aru pärima, kui teda järgmisel korral bussis näen, et mis tal ometi arus oli?
Kustuta