Eks ole, võiks ju mõelda, et kui mul meest pole, siis pole põhjust kedagi elutoa diivanile kupatada, aga noh, millal mind enne on normaalsuses süüdistatud. Tegelikult mingit hullu müstikat ega saladust siin pole (sorry, alatu võte klikke püüda). Mul on nimelt kodus remont. Ma ei teagi mis oleks õigem väljend, kas "jälle remont" või "ikka veel remont". Mulle tundub, et terve mu elu on kusagil mingi remont parasjagu käsil. See on vist vaese inimese elu paratamatus. Ikka jääb kusagil mingi raha puudu, et kõik korraga hopsti valmis teha.
Igatahes, nüüd siis on mul magamistubades elektritööd. Mis tähendab kohutavat tolmu ja segadust. Mina, naiivne nagu alati, eeldasin, et tuleb inimene, teeb ühe päeva tööd ja kõik saab korda. Loomulikult ma teadsin juba ette, et seinte freesimine tähendab tolmu ja tähendab auke seinas, aga ikkagi polnud ma valmis selleks, et korteri seinad näevad nüüd välja nagu Hollandi juust. Aga olgu, pahteldada ma teoreetiliselt oskan ja nagunii pidin ma ka uued tapeedid panema. Mida ma aga arvestada (jälle) ei osanud oli see, et ma pean ka lage pahteldama ja värvima hakkama. Ja teate, nii hea pahteldaja ma siiski pole. Minu pahteldustööd on sellised, et ma julgen neid teha, kui ma tean, et sinna tuleb suur maal või näiteks hiiglaslik kapp ette. Pole veel proovinud lakke kappi panna ja slaavlaste kombel vaibad seinast laeni, pole ka päriselt minu maitse. Ühesõnaga, saite vist juba aru, et ma pean selleks mingi inimese leidma, kes mul kõik viisakaks tuunib.
Aga see on, nagu aimate, ainult jäämäe tipp. Tolmu on õnneks isegi vähem, kui ma kartsin. Aga ühest tööpäevast on asi kaugel. Ma arvan, et umbes nädal läheb selle nahka. Kõik mu asjad on kusagil hunnikus. Ja ruumi oli mul juba enne vähe, mis tähendab, et ma tassin iga õhtu oma asju ühest kohast teise, nagu kass poegi. Kuna juhtmed on osaliselt tõmbamata, siis valitseb magamistubades pilkane pimedus. Poisid käivad hommikul kappidest riideid ja riiulitest õpikuid taskulambiga otsimas. Lastetoa voodid on ühe seina äärde kokku lükatud ja see näeb välja nagu Auschwitzi koonduslaager. Kuigi mulle tundub, et nende jaoks on see natuke nagu seiklus.
Kuna minu madrats seisab hetkel elutoas arvutilaua ees ja ma olen muidu ka varajane uinuja, siis on arvuti ja teleka vaatamine poiste jaoks põhimõtteliselt olematu. Ilmselt tuleb mulle varsti lastekaitse koju ja süüdistab mind laste väärkohtlemises.
Hetkel lohutab mind ainult teadmine, et kui see on tehtud, siis never-ever ei hakka keegi mu seinu saagima. Ja pärast seda on ainult kaks ruumi korteris jäänud veel remontida. Kui jälle mingeid ootamatuid üllatusi ei ilmne....
Igatahes, nüüd siis on mul magamistubades elektritööd. Mis tähendab kohutavat tolmu ja segadust. Mina, naiivne nagu alati, eeldasin, et tuleb inimene, teeb ühe päeva tööd ja kõik saab korda. Loomulikult ma teadsin juba ette, et seinte freesimine tähendab tolmu ja tähendab auke seinas, aga ikkagi polnud ma valmis selleks, et korteri seinad näevad nüüd välja nagu Hollandi juust. Aga olgu, pahteldada ma teoreetiliselt oskan ja nagunii pidin ma ka uued tapeedid panema. Mida ma aga arvestada (jälle) ei osanud oli see, et ma pean ka lage pahteldama ja värvima hakkama. Ja teate, nii hea pahteldaja ma siiski pole. Minu pahteldustööd on sellised, et ma julgen neid teha, kui ma tean, et sinna tuleb suur maal või näiteks hiiglaslik kapp ette. Pole veel proovinud lakke kappi panna ja slaavlaste kombel vaibad seinast laeni, pole ka päriselt minu maitse. Ühesõnaga, saite vist juba aru, et ma pean selleks mingi inimese leidma, kes mul kõik viisakaks tuunib.
Aga see on, nagu aimate, ainult jäämäe tipp. Tolmu on õnneks isegi vähem, kui ma kartsin. Aga ühest tööpäevast on asi kaugel. Ma arvan, et umbes nädal läheb selle nahka. Kõik mu asjad on kusagil hunnikus. Ja ruumi oli mul juba enne vähe, mis tähendab, et ma tassin iga õhtu oma asju ühest kohast teise, nagu kass poegi. Kuna juhtmed on osaliselt tõmbamata, siis valitseb magamistubades pilkane pimedus. Poisid käivad hommikul kappidest riideid ja riiulitest õpikuid taskulambiga otsimas. Lastetoa voodid on ühe seina äärde kokku lükatud ja see näeb välja nagu Auschwitzi koonduslaager. Kuigi mulle tundub, et nende jaoks on see natuke nagu seiklus.
Kuna minu madrats seisab hetkel elutoas arvutilaua ees ja ma olen muidu ka varajane uinuja, siis on arvuti ja teleka vaatamine poiste jaoks põhimõtteliselt olematu. Ilmselt tuleb mulle varsti lastekaitse koju ja süüdistab mind laste väärkohtlemises.
Hetkel lohutab mind ainult teadmine, et kui see on tehtud, siis never-ever ei hakka keegi mu seinu saagima. Ja pärast seda on ainult kaks ruumi korteris jäänud veel remontida. Kui jälle mingeid ootamatuid üllatusi ei ilmne....
Kommentaarid
Postita kommentaar