What happens in karaoke, stays in karaoke. Or ends up on Facebook

Vahel on päris tore, kui sul on häid sõpru, kellel on boonustega töökohad ja sa saad nendest boonustest ka osa. Nii juhtuski, et jõudsin veel selle aasta sees ühe peaaegu väljamaa reisi teha. Ehk alltoodud minu viimase nädalavahetuse Stockholmi kruiisi muljed ja kokkuvõte.

Ma ei tea milles täpselt asi on, kas olen mind kuidagi pirtsakamaks muutunud või on teised vahepeal jõudnud nii palju alla käia, aga see konkreetne reis oli minu elu kõige hirmsam. Hirmsam just reisikaaslaste pärast. Kuna meil (reisisin koos õega) oli suhteliselt hea kajut, siis lootsin, et ei pea kannatama tavapärast laaberdamist, mis reeglina soodsamate kajutite juures toimub. Aga ei, ikka käis mingisugune tapmine ja tagaajamine hommikutundideni välja. Inimesed jooksid aluspesus mööda koridori ringi ja otsisid oma "kuuti". Kurb on see, et lisaks neile madalalaubalistele inimkonna eksemplaridele on reisilaevadel alati päris palju ka lapsi. Ja mul on kahju, et nad peavad seda kuulma ja nägema.

Meelelahutus oli ka selline meh. Pubis üks bulgaarlane lõõritas ja see oli veel suhteliselt talutav, aga ei midagi erakordset. Hinnad olid nagu ikka baarides, pisut liiga kõrged. Aga nagu öeldud, suurem osa jõi ennast kajutites ja koridorides pakiveinidest ning odavast õllest zombilaadseteks ja siis käisid näljase pilguga ringi, otsides saaki mida murda. Silmsidet ei julgenud kellegagi luua, naeratamisest rääkimata. Aga ega ei olnud sellist olukorda, kus oleks väga naeratada tahtnudki. Üks kahest, kas ma olen liiga vana või liiga kaine kogu selle jandi jaoks.

Mis mind ehk kõige enam kurvastas, oli sihtpaik ise. Olen alati Stockholmi armastanud, sest see on olnud nii ilus, puhas ja meeldiv. Eks aastaaeg on siin põhjamaal ka parasjagu selline hämar ja sopane, aga ikkagi jäi mul Rootsi pealinnast väga räpane ja vastik mulje. Tänavad ei olnud küll sama räpased, kui Londonis, aga ikkagi oli palju prügi, korajulke ja kuivanud puulehti. Viimase külastusega võrreldes oli ka rohkem kerjuseid tänavatel. See ei olnud enam see linn, mida ma kunagi armastasin. Ja sellest on kahju.

Klienditeenindus oli samas endiselt hea. Väga armas, kui kassapidaja sinuga small talki vestab, kuni sa ootad, et kaardimakse läbi läheb. Või kui ettekandja paneb sulle tellimust võttes käe õlale, nagu sa oleksid tema vana sõber ja ütleb, et nii ilusaid tüdrukuid pole juba ammu näinud.  Skandinaavias on selline lähenemine kliendile pigem reegel. Klient on sõber, mitte vaenlane, nagu meil kohati mulje jääb.

Sellise vahva burgeri saime Stockholmis. Kõrval on minu absoluutsed lemmikud bataadifriikad.

Teisel õhtul mõtlesime, et läheme kuulame natuke seda Bulgaaria poissi (kuigi ega ta mingi poiss ei olnud enam, kindlasti üle 40, aga noh, nii kitsad kivipesu teksad oli jalga tõmmanud, mida paar aastat tagasi ainult hilisteismeliste jalas näha võis) ja vaatame, kuidas teised inimesed karaoket laulavad. Vahepeal oli seal mingi viktoriin ka ja kuna osalejaid oli nii vähe, siis jagus igale osavõtjale tilluke kingitus.

Aga karaoke oli tase. See oli nii halb, et see oli peaaegu hea. Kahutavalt piinlik, kohmakas ja jube. Laulda oskas seal vist 2 inimest, aga eks see kipub nii olema, et mida halvemini laulad, seda valjemini seda teed. Ja eks see meie vana hea sõber Alkohol aitas ka kõiki osalejaid kõvasti. Isegi see kena vanaonu, kes hommikul meie lauas istus ja täiesti normaalset juttu oskas rääkida, muutus vägijoogist julgust kogudes ikka väga kohtlaseks tegelaseks. Kogu aeg mõtlesime, et nüüd on viimane lugu ja lähme kajutisse ära. Aga ei, miski nagu hoidis seal kohal. See on vist umbes nagu B kategooria õuduka vaatamine. Tead küll et kohutav ajaraisk, aga vaatamata ka ei saa jätta. Nii me siis seal istusime, 100% kained, silmad uskumatusest punnis ja vaatasime kuidas inimesed üks teise järgi lavale ronisid ja Celine Dioni imiteerisid. Sõbrad filmisid etteasteid ja esinejatel oli hullupööra lõbus.

Mõne osaleja esinemine oli nii hale, et õhtujuht aitas lauljad suuremast hädast välja.