Eks see on tegelikult minu enda süü, et ma internetis kolades ikka ja jälle "kiirelt saledaks ja vormi" lugudele klikkan ja siis pean leidma postkastist kirju pealkirjaga "Naine kaotas 45 kilo! Kui tema seda suutis, siis saad sina ka!" Erm, no ega ikka ei saa tegelt, sest noh, siis ma kaaluks mingi 12 kilo või nii.
Terve täiskasvanu elu olen ma taga ajanud mingit numbrit kaalul, arvates, et kui selle saavutan, siis olen igavesti õnnelik. 10 aastat tagasi oli see võlunumber 50. Praegu olen natuke küpsemaks saanud ja leidnud, et see on natuke haiglane number, vähemalt minu pikkust, kehakuju ja iga arvestades. Targad masinad treeningklubides väidavad mulle, et kõike eelmainitut arvestades, on minu ideaalkaal 59,5 kg. Ise olen enda jaoks sõnastanud pisut teistsuguse eesmärgi, tahaks ikkagi pingutada ka.
Nii palju ma juba matsu jagan, et ega suur number kaalul iseenesest halb ei pea olema. Vaadates tagant järele pilte, millel kaalun 53, paistan ma palju priskem, kui tänasel päeval. Kaal, nagu vanus, on ainult number. Oluline on ikkagi see, millest see number koosneb.
Möödunud nädal sattusin trennis kahe lopsaka tütarlapse vahele. Silma järgi mõõtes circa kolmkümmend kilo minust kaalukamad, kumbki, mitte kokku. Ja ma tabasin end mõttelt, et nad näevad palju ilusamad välja, kui mina. Peeglist paistsin nagu vana kuivanud roots, kahe võimsa tamme vahel ja see oli suhteliselt kurb.
Lisaks on viimase aasta jooksul ette tulnud, et käin oma laste kappide kallal endale riideid otsimas. Sain 14 aastase poisi teksad ja 12 aastaselt sebisin vesti ning T-särgi. Ma saan aru, et see võib paista päris vinge ja eks ta teatud tasemel ongi. Samas ma tunnen mingit sõnulseletamatut piinlikust selle pärast. Ma olen ikkagi keskealine, nelja lapse ema. Kuigi ma selle kohaselt veel käituda ei oska, siis ma võiks vähemalt vastavalt välja näha, see peaks ju minu võimusesse kuuluma? Ma ei taha olla üks nendest 50 aastastest, kes Instagramis oma lastega poseerivad ja näevad välja samaealised. Siiralt, ei taha, see pole minu meelest kuigi äge.
Seega, mulle tundub, et ma hakkan vaikselt oma eelistusi ja tõekspidamisi ümber hindama. Elu eesmärk ei olegi enam võimalikult noor ja sale välja näha. Ei tea, kas see tuleneb uuest juuksevärvist, aastanumbrist passis või veel mõnest tegurist, aga nii igatahes on.
Terve täiskasvanu elu olen ma taga ajanud mingit numbrit kaalul, arvates, et kui selle saavutan, siis olen igavesti õnnelik. 10 aastat tagasi oli see võlunumber 50. Praegu olen natuke küpsemaks saanud ja leidnud, et see on natuke haiglane number, vähemalt minu pikkust, kehakuju ja iga arvestades. Targad masinad treeningklubides väidavad mulle, et kõike eelmainitut arvestades, on minu ideaalkaal 59,5 kg. Ise olen enda jaoks sõnastanud pisut teistsuguse eesmärgi, tahaks ikkagi pingutada ka.
Nii palju ma juba matsu jagan, et ega suur number kaalul iseenesest halb ei pea olema. Vaadates tagant järele pilte, millel kaalun 53, paistan ma palju priskem, kui tänasel päeval. Kaal, nagu vanus, on ainult number. Oluline on ikkagi see, millest see number koosneb.
Möödunud nädal sattusin trennis kahe lopsaka tütarlapse vahele. Silma järgi mõõtes circa kolmkümmend kilo minust kaalukamad, kumbki, mitte kokku. Ja ma tabasin end mõttelt, et nad näevad palju ilusamad välja, kui mina. Peeglist paistsin nagu vana kuivanud roots, kahe võimsa tamme vahel ja see oli suhteliselt kurb.
Lisaks on viimase aasta jooksul ette tulnud, et käin oma laste kappide kallal endale riideid otsimas. Sain 14 aastase poisi teksad ja 12 aastaselt sebisin vesti ning T-särgi. Ma saan aru, et see võib paista päris vinge ja eks ta teatud tasemel ongi. Samas ma tunnen mingit sõnulseletamatut piinlikust selle pärast. Ma olen ikkagi keskealine, nelja lapse ema. Kuigi ma selle kohaselt veel käituda ei oska, siis ma võiks vähemalt vastavalt välja näha, see peaks ju minu võimusesse kuuluma? Ma ei taha olla üks nendest 50 aastastest, kes Instagramis oma lastega poseerivad ja näevad välja samaealised. Siiralt, ei taha, see pole minu meelest kuigi äge.
 |
| Kes juhuslikult uudist lugenud pole, siis tegemist on ema (keskel 63 aastane) ja tema tütardega (vasakpoolne 36 ja paremal 41 aastane) |
Seega, mulle tundub, et ma hakkan vaikselt oma eelistusi ja tõekspidamisi ümber hindama. Elu eesmärk ei olegi enam võimalikult noor ja sale välja näha. Ei tea, kas see tuleneb uuest juuksevärvist, aastanumbrist passis või veel mõnest tegurist, aga nii igatahes on.
Kommentaarid
Postita kommentaar