MyFitnessis oli kunagi üks Viktori-nimeline treener. Andis muuhulgas Body Pumpi trenni. Üldiselt oli päris hea treener, kuigi veidi perversne. Tegi lava pealt silma ja rääkis üldse sellist kahemõttelist juttu. (Näiteks ükskord kordusi lugedes jäi toppama sõna kuus (six) juurde ja siis see muutus tema suus hoopis selleks teiseks sõnaks ja lõpetuseks hüüdis lavalt, et kes seda tahaks). Aga nagu öeldud, kuna ta muidu oli motiveeriv treener, siis saalid olid inimesi (loe: naisi) täis. Üks asi, mis temast hea treeneri tegi, oli tema komme käia ja tehnikat korrigeerida. Eks ta paar korda sattus ka minu juurde. Aga oleks parem olnud, kui ta poleks sattunud.
Ausalt, mul pole lihtsalt mingit respekti treenerite vastu, kes kas on ülekaalulised või suitsetajad. Nagu, mida sa omaarust propageerid täpselt? Minu silmis on see võrdne politseinikuga, kes roolis joob või pedagoogiga, kes õigekirja ei mõista. Petis.
Suitsetamine on mind häirinud umbes sellest ajast, kui ma olin kümneaastane. Sest just siis jättis mu isa suitsetamise maha. Kui ma enne olin võtnud seda normaalsena, siis enam mitte. Suitsulõhn ärritas mind kohutavalt. Loomulikult oli ka minu elus aeg, kus kõik klassikaaslased proovisid ja see tundus jube cool. Ometi läks kuidagi nii, et ma ise ei proovinudki kunagi sellel tasandil khuul olla. Noore täiskasvanuna liikusin põhiliselt ringkondades, kus inimesed ei tarvitanud tubakat (loe: olin lastega kodus). Tol ajal mu abikaasa ei suitsetanud ja seega puutusin sellega erakordselt harva kokku.
Pärast lahutust see muutus. Töökohtades inimesed ikka käivad suitsupausidel. Ja ilmselt nad ise arvavad, et kui nad pärast nätsu närivad või on muidu puhtad inimesed, siis seda ei ole tunda. Aga on. Kohe rõlgelt.
Hea küll, ma tunnistan, et mul on erakordselt hea haistmine ja see muudab kõik aroomid intensiivsemaks. Võib-olla mõni ei saa arugi mõnest lõhnast, aga mul pole nii hästi läinud. Ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem mind suitsulõhn häirib.
Täna hommikul bussi oodates, suitsetasid kaks meest prügikasti juures ja tuulega kandus tubakahais minuni. Kuna bussini oli veel aega, siis otsustasin pisut eemale kõndida. Aga kuhu sa kõnnid? Seal oli veel inimesi, kes suitsetasid. Ma tahtsin ärritusest karjuda ja jalgu trampida. Miks pean mina otsima kohta, kus ma saaksin rahulikult linna heitgaase sisse hingata, ilma et peaksin samal ajal passiivselt suitsetama? Minu teada on meil avalikus kohas suitsetamine keelatud? Hea küll, ma olen nagunii juba selles eas, et mu organism on tuugalt igasuguseid raskemetalle täis, aga seal ootavad hommikuti bussi ka noored ja lapsed.
Ehk olen ma ebaõiglane? Tegemist on siiski sõltuvushäirega. Ma ei saa ju skisofreeniku peale pahaseks, kui ta oma pille krõbistab või joodiku peale, kui ta hommikul kell 9:58 poejärjekorras närviliselt õllepudeli silti näpib. Mul on endal kiiksud, mis aitavad mul ennast normaalsena tunda. Kuidas ma end tunneks, kui mõne teise blogist loeksin, et kedagi hirmsalt häirivad tegevused, mida ma rituaalselt teen? Ilmselt oleksin nördinud ja asuksin end kaitsma. Peaksin õppima aktsepteerima seda, mida ma muuta ei suuda.
Äkki see on minu võimalus isiklikuks arenguks? Arendada endas empaatiat, kaastunnet ja halastust? Isegi mõistmist?
Suitsetamine on mind häirinud umbes sellest ajast, kui ma olin kümneaastane. Sest just siis jättis mu isa suitsetamise maha. Kui ma enne olin võtnud seda normaalsena, siis enam mitte. Suitsulõhn ärritas mind kohutavalt. Loomulikult oli ka minu elus aeg, kus kõik klassikaaslased proovisid ja see tundus jube cool. Ometi läks kuidagi nii, et ma ise ei proovinudki kunagi sellel tasandil khuul olla. Noore täiskasvanuna liikusin põhiliselt ringkondades, kus inimesed ei tarvitanud tubakat (loe: olin lastega kodus). Tol ajal mu abikaasa ei suitsetanud ja seega puutusin sellega erakordselt harva kokku.
Pärast lahutust see muutus. Töökohtades inimesed ikka käivad suitsupausidel. Ja ilmselt nad ise arvavad, et kui nad pärast nätsu närivad või on muidu puhtad inimesed, siis seda ei ole tunda. Aga on. Kohe rõlgelt.
Hea küll, ma tunnistan, et mul on erakordselt hea haistmine ja see muudab kõik aroomid intensiivsemaks. Võib-olla mõni ei saa arugi mõnest lõhnast, aga mul pole nii hästi läinud. Ja mida vanemaks ma saan, seda rohkem mind suitsulõhn häirib.
Täna hommikul bussi oodates, suitsetasid kaks meest prügikasti juures ja tuulega kandus tubakahais minuni. Kuna bussini oli veel aega, siis otsustasin pisut eemale kõndida. Aga kuhu sa kõnnid? Seal oli veel inimesi, kes suitsetasid. Ma tahtsin ärritusest karjuda ja jalgu trampida. Miks pean mina otsima kohta, kus ma saaksin rahulikult linna heitgaase sisse hingata, ilma et peaksin samal ajal passiivselt suitsetama? Minu teada on meil avalikus kohas suitsetamine keelatud? Hea küll, ma olen nagunii juba selles eas, et mu organism on tuugalt igasuguseid raskemetalle täis, aga seal ootavad hommikuti bussi ka noored ja lapsed.
Äkki see on minu võimalus isiklikuks arenguks? Arendada endas empaatiat, kaastunnet ja halastust? Isegi mõistmist?
I feel you. 101%
VastaKustuta:)
Kustuta