Me peame rääkima Meghan Markelist

Uudis prints Harry väljavalitust Meghan Markelist läks mulle väga korda. Mitte, et ma Harryst kuigi palju peaks. Vaatamata tema kiilanevale peanupule, on William minu jaoks tunduvalt sümpaatsem. Aga kuna ma hinges ikkagi lootusetu romantik olen ja kogu see kuninglik värk köidab hullult, siis hoian ma teatud määral kõigil neil asjapulkadel seal vanal heal Inglismaal silma peal.

Aga räägiks siis Meghanist. Kihluse väljakuulutamise valguses, naasin ma seriaali "Suits" juurde. Ja nüüd ma vaatan seda ja mõtlen, et see Meghan on ikka nii tavaline armas tüdruk. Ilmselt see tema siiras olek köidabki tema tulevast ja mõjub ka muule maailmale kütkestavalt.




Kui Briti kuivikutest, kombluspolitseinikest ja traditsioonide kummardajaist koosnev kuningakoda, suutis neiule andeks anda tema varasema abielu, lahutuse, liialt paljastavad stseenid teleris ja lahtised juuksed tänaval, siis kas ei võiks kõik teised inimesed samasuguse meelelaadiga olla?

Me võiks üleüldiselt olla teiste suhtes andestavamad. Ma võin mürki võtta, et kui Meghan oleks teadnud, mis teda 36. eluaastal ees ootab, siis oleks ta oma elus teisi valikuid teinud. Aga kes sellist asja oskab ette näha? Me kõik ju elame alles esimest korda.

Ei näinud mina ka ju ette, et ma selles vanuses olen üksik. Või mis üksik! Üksik oleks veel arusaadav, aga lahutatud. Pealegi 4 lapsega. Ma läksin mehele siiras usus, et see on minu esimene ja viimane abielu. Ma võin käsi südamel öelda, et tegin selles suhtes oma parima. Minu parim ei olnud paraku piisav, aga kas pean selle pärast nüüd terve elu süüd tundma? Ma ei kahetse seda abielu, tänu sellele on mul maailma kõige ägedamad pojad. Kui mul oleks 20 aastat tagasi olnud see info, mis mul on praegu, oleksin kahtlemata teinud teise valiku. Aga kas see valik oleks olnud tingimata parem? Kas mu elu oleks praegusel hetkel parem või hoopis tuhat korda hullem? Seda on võimatu hinnata.



Niisiis, kas on mõistlik kellegi peale viltu vaadata valikute pärast mida too tegi 20 aastat tagasi? Kas keegi meist saab üldse väita, et ta on tänasel päeval sama inimene, kes ta oli veerand sajandit tagasi? Või et otsused, mis sai toona tehtud on seetõttu halvad, et tulemus ei vastanud ootustele? Äkki hoopis ootused olid valed, mitte tulemus?

Kommentaarid