Suhkrusõltuvus

Ma olen kohutav magusasõber. Ma armastan kooke, šokolaadi, kohukesi, küpsetisi, martsipani (kui sa pole veel näinud, kuidas ma Kalevi martsipanimassi, nagu leiba haukan, siis sa ei tunne mind piisavalt), jäätist, komme, moose ja kõike muud kuhu vähegi suhkrut sisse on topitud. Vähemalt alles hiljuti oli see kõik nii.

Alates 2005ndast aastast ei ole ma kohvile suhkrut lisanud. Teele lisasin veel mõni aeg pärast seda. Aga sellest on nüüd ka juba omajagu aega möödas. Puhtalt sellega, et lõpetasin kohvile (mida ma manustan circa 5-6 tassi päevas) suhkru lisamise, võtsin ma kümne päevaga 5 kilo alla. Mõelge 5!!!! kilo! See on nagu, noh ikkagi VIIS kilo. Deem!

Küpsetan ikka vahel. Lapsed õnneks aitavad süüa.

Umbes aasta tagasi liitusin sellise asjaga nagu Fitlap (link). Võib-olla olete kuulnud. Teevad vastavalt sinule (sugu, vanus, kehakaal ja soov (et kas tahad langetada kaalu, säilitada või hoopis pisut juurde võtta)) personaalse toitumiskava. Grammide ja kogustega. Väga äge. Minule, kes ma olen numbrihull, oli see ideaalne vahend kaalu langetada (tegelikult otseselt mitte kaalu, aga keha rasvaprotsenti). Väga raske oli. Sest magusat üldse süüa ei tohtinud. Olid küll mingid retseptid suhkruasendajate ja steviaga, aga minu jaoks on need isegi hullemad, kui päris suhkur ja ega ma neid eriti ei proovinud. Pigem lisasin kookospalmi suhkrut (minu jaoks uus asi ja väga armastan, selline tugeva maitsega suhkur, mõnus) või magusaid puuvilju (on teil aimu ka kui palju näiteks banaanis suhkrut on? Tervislik see puuvili igatahes pole. Võtke parem mõni pirn või õun.).

Ma ei hakka üldse teesklema, et ma selles osas tubli olin. Ma patustasin ikka rämedalt. Võisin ilma silmagi pilgutamata terve tahvli šokolaadi ära süüa, selle suure. Või karbitäie vastlakukleid. Aga iga korraga aina vähem ja vähem. Otsisin teadlikult väiksema suhkrusisaldusega maiustusi. Ja kui šokolaad, siis ikka tume. Mis mulle Fitlapi toitumiskava juures vast kõige rohkem meeldis, oli see, et maiustused olid õhtusöögiks. Igasugused smuutid, proteiini pannkoogid või toorkakao kook. See oli nagu väike preemia, et kui olen terve päeva tubli olnud, siis ootas mind õhtul pärast trenni magus amps.

Minu õhtune magustoit - mustika smuuti chia seemnetega.
Hortensia on ilu pärast.

Minu Fitlapi kasutusaeg sai läbi ja uut ma ei ostnud. Nagu minuga ikka, kopa viskas ette ja kogu see kaalumine tüütas surmani ära. Samas, tagasi vanade harjumuste juurde ma ka ei pöördunud. Põhimõtted, mis olin suutnud enda toitumises juurutada, jäid alles. Ja ka magusast pigem hoidusin.

Tagasivaates, midagi pole muutunud. Ma armastan endiselt magusat. Aga ma valin nüüd palju rohkem, mida söön. Ja teatud maiustused, mis mulle varem hullupööra meeldisid, tekitavad süües ebameeldiva tunde. Näiteks Napoleoni kook. Ma armastasin seda kreemitäidist seal vahel. Aga enam mitte. See hakkab mulle vastu. Ma tunnen mingit kõrvalmaitset, mis ei lase seda vana head lemmikut nautida. Samuti tunnen, et mul ei ole enam nii raske loobuda kommidest ja šokolaadist.

Mesi, pärlsuhkur, kookospalmisuhkur ja tavaline pruun roosuhkur.
Lae all kapis on veel vanilje ja tuhksuhkur, neid ei ulatanud alla võtma, ma olen ju ikkagi lühike.

Poistel on juba aastaid selline komme, et kui nad ise kusagilt komme saavad, siis panevad elutoa baarikappi mulle ka mõned. Kõik teavad, kus emme kommikauss on ja kõik neli panevad. Isegi veel võistlevad omavahel, et kes neist kõige lahkem oli (mina ei tea, kes neid vahepeal kasvatamas käib, kui mind kodus pole). Ja eks ma siis söön ka neid komme sealt vahelduva eduga.

Loo point on see, et kui keha piisavalt kaua teatud toitumisega harjutada, siis see harjub sellega ära ja ei teki enam vanu tunge. Nagu alkoholiga. Alguses on raske. Mõtled sellest, unistad, aga siis ühel päeval märkad, et sul on sügavalt savi, kas ta on seal ja kas sul on võimalus seda võtta. Ja sa saad aru, et sul on pigem harjumus seda võtta, mitte vajadus selle järele.