Käisin Tallinna Lennujaamas. Suur Boss tuli Kaugelt Soojalt Maalt ja käisin tal vastas. Mõttetu ettevõtmine. Terve Lennujaam on üles kaevatud. Samas, sain tegeleda oma meelistegevusega - jälgida inimesi.
Võiksin kirjutada autojuhist, kellel oli seljas nii odavast materjalist rõvedate 90nendate stiilis hallide triipudega ülikond ja pesus viledaks kulunud kunagi valge triiksärk, et mul hakkas peaaegu silmadest verd voolama. Või siis sellest 50+ naisest, kes kandis ülikitsaid lõhkiseid teksaseid ja plassmassist kulinaid. Isegi sellest hüperaktiivsest neiust võiksin kirjutada, kes mikrominis seelikus ja ebareaalselt ebamugavates platvormsaabastes, lennujaama koridore mõõtis. Aga mida ma ka moest tean? Eelmisel nädalal kõndisin ühe trendika mehe järgi. Vähemalt ma eeldasin millegipärast, et ta trendikas oli. Kitsad kivipestud hallid teksad, tagataskud kahtlaselt madalal. Teate seal tagumiku ja põlvede vahel ja nii tihedalt ümber reite, et valus vaadata. Mina arvasin, et see rõvedus läks eelmisel kevadel juba moest.
Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada eesti mehest ja sellest kuidas ta kallimale lilli valib ja üle annab. Sest selle poole tunni jooksul, mis ma istusin, ootasin ja inimesi järgisin nägin ma lausa kolme roosidega eesti meest.
Esimene oli noor, vaevalt kahekümneaastane kiitsakas noormees. Nägin kuidas ta edasi-tagasi kõndides telefoni näppis. Teises peos supermarketist ostetud roosid. Teate sellised 25 sentimeetrised, plastiku sees, 9 tükki kimbus (raputab pead). Hea küll, ma saan aru, et sa oled noor ja ei tea. Aga supermarketi lilled ei ole need, mida kallimale viiakse. Või kui sa oled noor ja rumal ja ilmselt piiratud sissetulekuga, siis okei, osta need Prisma lilled, aga no võta palun see plastik ümbert ära, eks?
Peagi saabus mu kõrvale isa kahe pojaga. Lapsed sellised 2 ja 4 aastased. Isal olid vähemalt lillepoest ostetud roosid. Kummagi poja jaoks üks roosa roos ja endal kolmest valgest roosist valge paelaga kinniseotud kimp (kas kolm roosi on kimp? Kui seal pole kipslille ega midagi muud? Lihtsalt kolm roosi?). Muidugi ma ju ei tunne neid inimesi. Äkki neil polnud võimalik korralikku kimpu osta. Või sattus hoolimatu lillemüüja juurde, kes ei osanud soovitusi jagada? Aga miks valged roosid? Kas tõesti sellele naisele meeldivad valged roosid? Kas enam polegi seda reeglit, et valgeid lilli kingitakse ainult matusteks? No jah.
Viimane meesterahvas oli oma armsamale lillepoest korralikud 30 sentimeetrised sügavpunased roosid ostnud. Kaks tosinat vähemalt. Ja jälle, annab üle paberi sees. Ja polnud enam nii noor, et ei teaks. Pealtnäha neljakümneaastane. Eemalt nägi lillede üleandmine välja nii nagu ta oleks naisele potilille ulatanud. Kuidagi .... kurb.
Teate, kirjutan siin seda ja mõtlen, et see on ju puhas kadedus mis minus räägib. Sest kui mina reisilt naasen ei oota mind keegi. Pole kedagi ei lilledega ega ilma. Sest ilmselt kui keegi oleks, siis see juba loeks. Isegi kui tal on teeäärest korjatud võilill kaasas. Sest mõte loeb.
Võiksin kirjutada autojuhist, kellel oli seljas nii odavast materjalist rõvedate 90nendate stiilis hallide triipudega ülikond ja pesus viledaks kulunud kunagi valge triiksärk, et mul hakkas peaaegu silmadest verd voolama. Või siis sellest 50+ naisest, kes kandis ülikitsaid lõhkiseid teksaseid ja plassmassist kulinaid. Isegi sellest hüperaktiivsest neiust võiksin kirjutada, kes mikrominis seelikus ja ebareaalselt ebamugavates platvormsaabastes, lennujaama koridore mõõtis. Aga mida ma ka moest tean? Eelmisel nädalal kõndisin ühe trendika mehe järgi. Vähemalt ma eeldasin millegipärast, et ta trendikas oli. Kitsad kivipestud hallid teksad, tagataskud kahtlaselt madalal. Teate seal tagumiku ja põlvede vahel ja nii tihedalt ümber reite, et valus vaadata. Mina arvasin, et see rõvedus läks eelmisel kevadel juba moest.
Tegelikult tahtsin hoopis kirjutada eesti mehest ja sellest kuidas ta kallimale lilli valib ja üle annab. Sest selle poole tunni jooksul, mis ma istusin, ootasin ja inimesi järgisin nägin ma lausa kolme roosidega eesti meest.
Esimene oli noor, vaevalt kahekümneaastane kiitsakas noormees. Nägin kuidas ta edasi-tagasi kõndides telefoni näppis. Teises peos supermarketist ostetud roosid. Teate sellised 25 sentimeetrised, plastiku sees, 9 tükki kimbus (raputab pead). Hea küll, ma saan aru, et sa oled noor ja ei tea. Aga supermarketi lilled ei ole need, mida kallimale viiakse. Või kui sa oled noor ja rumal ja ilmselt piiratud sissetulekuga, siis okei, osta need Prisma lilled, aga no võta palun see plastik ümbert ära, eks?
Peagi saabus mu kõrvale isa kahe pojaga. Lapsed sellised 2 ja 4 aastased. Isal olid vähemalt lillepoest ostetud roosid. Kummagi poja jaoks üks roosa roos ja endal kolmest valgest roosist valge paelaga kinniseotud kimp (kas kolm roosi on kimp? Kui seal pole kipslille ega midagi muud? Lihtsalt kolm roosi?). Muidugi ma ju ei tunne neid inimesi. Äkki neil polnud võimalik korralikku kimpu osta. Või sattus hoolimatu lillemüüja juurde, kes ei osanud soovitusi jagada? Aga miks valged roosid? Kas tõesti sellele naisele meeldivad valged roosid? Kas enam polegi seda reeglit, et valgeid lilli kingitakse ainult matusteks? No jah.
Viimane meesterahvas oli oma armsamale lillepoest korralikud 30 sentimeetrised sügavpunased roosid ostnud. Kaks tosinat vähemalt. Ja jälle, annab üle paberi sees. Ja polnud enam nii noor, et ei teaks. Pealtnäha neljakümneaastane. Eemalt nägi lillede üleandmine välja nii nagu ta oleks naisele potilille ulatanud. Kuidagi .... kurb.
Teate, kirjutan siin seda ja mõtlen, et see on ju puhas kadedus mis minus räägib. Sest kui mina reisilt naasen ei oota mind keegi. Pole kedagi ei lilledega ega ilma. Sest ilmselt kui keegi oleks, siis see juba loeks. Isegi kui tal on teeäärest korjatud võilill kaasas. Sest mõte loeb.
Kommentaarid
Postita kommentaar