Esimene küsimus, mida mulle esitatakse, kui ütlen, et sõidan kevadel Ameerikasse on: "kas koos lastega?". Ja mitte toonil kas, vaid pigem koos. Loogiline, mul on ju lapsed. Järelikult peaksin kõikjal koos nendega käima. Aga ei. Mina olen üks nendest emadest, kes ei tee kõike ainult koos lastega. Rongaema.
Ma võin hakata põhjendama miks ma sõidan teisele poole maakera ilma poisteta. Näiteks raha. Tõesti, sorry, aga mul ei ole rahaliselt võimalik sellist trippi viiele inimesele korraldada. Tartu jah, Narva (link) jah, isegi Soome ja Rootsi või miks mitte Läti. Aga mitte Ameerika. Mitte aastal 2018. Lisaks, nii jube kui see nüüd ka ei kõla, aga ma tahan lihtsalt puhata. Üksi. Ilma lasteta. Ilmselt kusagil elavad naised, kelle jaoks on mõeldamatu lasteta puhata või kes isegi ei vaja oma lastest puhkust. Nemad on need naised kes saavad aastaema tiitleid. Mina olen see ema, kes koos lastega "puhates" vajab kolmeliitrist pakiveini.
Ehk lühidalt - olen isekas ja sõidan Ameerikasse üksi. Kingituses toon neile sellised T-särgid:
Kuna ma juba nii kohutav ja hirmus olen, siis järgmine küsimus on tavaliselt, et "kas nad jäävad üksinda?" (Ohkab kolm korda enne edasi kirjutamist). Ma saan aru, et suures plaanis on emad, kes käivad lasteta reisimas, samas paadis naistega, kes jätavad oma lapsed hooletusse, aga enda maine päästmiseks pean ütlema, et mul on veel arenguruumi. Ei, ma ei jäta poisse üksinda kaheks nädalaks koju. Kas te olete hulluks läinud või? Või tõesti eeldate, et ma olen täielik psycho? Ma tuletan meelde, et mu lastel on tervelt 2 vanaema ja isegi üks terve isa. Nii, et mu poistele on täiskasvanu järelevalve organiseeritud.
Samas, kui te nüüd arvate, et ma sõidan südamerahus minema ja ei ole üldse paanikas selles osas, mis minust maha jääb ja mis mind tagasitulles ees ootab, siis te eksite rängalt. Kas nad ikka süüa saavad? Kas neile tuletatakse meelde hambaid pesta? Kas nad äratatakse kooliks õigel ajal üles? Kas neil puhast pesu jagub? Kas nad kaladele mäletavad süüa anda? Kas nad lilli ikka kastavad? Muidugi ma kujutan juba ette, et kui ma naasen, siis ma ei saa korteriust avada, sest mustapesu kuhi pressib trepikotta. Ja et kõik mul orhideed on ära kuivanud rootsud ja akvaariumis ujub ainult üks kala, see kes kõik teised nälja pärast nahka pistis. Kindlasti terve kodu haiseb, sest keegi on unustanud prügi välja viia. Lapsed jooksevad paljajalu ja räbalais vastu, näod tahmased ja hambad lagunenud. Või noh, roomavad, sest on näljast nõrkenud. Minule ei tasu öelda lauset "mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?", sest ma olen liiga palju filme vaadanud.
Kõik see on siis lisaks sellisele normaalsele reisipaanikale. Noh teate, et kohvrid lähevad kaduma, pass varastatakse ära ja saadetakse Somaaliasse seksiorjaks (või nagu mulle hiljuti meelde tuletati, siis ilmselt siiski mitte seksiorjaks, sest noh, ikkagi juba 37, aga näiteks mõneks muud sorti orjaks). Kõige selle kõrval tundub väljavaade, et lennuki mootor läheb sinna roomanud madudest põlema ja kukub ookeani, üsnagi meeldiv.
Ma võin hakata põhjendama miks ma sõidan teisele poole maakera ilma poisteta. Näiteks raha. Tõesti, sorry, aga mul ei ole rahaliselt võimalik sellist trippi viiele inimesele korraldada. Tartu jah, Narva (link) jah, isegi Soome ja Rootsi või miks mitte Läti. Aga mitte Ameerika. Mitte aastal 2018. Lisaks, nii jube kui see nüüd ka ei kõla, aga ma tahan lihtsalt puhata. Üksi. Ilma lasteta. Ilmselt kusagil elavad naised, kelle jaoks on mõeldamatu lasteta puhata või kes isegi ei vaja oma lastest puhkust. Nemad on need naised kes saavad aastaema tiitleid. Mina olen see ema, kes koos lastega "puhates" vajab kolmeliitrist pakiveini.
Ehk lühidalt - olen isekas ja sõidan Ameerikasse üksi. Kingituses toon neile sellised T-särgid:
 |
| Las Vegase asemel siis New York, obviously. |
Kuna ma juba nii kohutav ja hirmus olen, siis järgmine küsimus on tavaliselt, et "kas nad jäävad üksinda?" (Ohkab kolm korda enne edasi kirjutamist). Ma saan aru, et suures plaanis on emad, kes käivad lasteta reisimas, samas paadis naistega, kes jätavad oma lapsed hooletusse, aga enda maine päästmiseks pean ütlema, et mul on veel arenguruumi. Ei, ma ei jäta poisse üksinda kaheks nädalaks koju. Kas te olete hulluks läinud või? Või tõesti eeldate, et ma olen täielik psycho? Ma tuletan meelde, et mu lastel on tervelt 2 vanaema ja isegi üks terve isa. Nii, et mu poistele on täiskasvanu järelevalve organiseeritud.
Samas, kui te nüüd arvate, et ma sõidan südamerahus minema ja ei ole üldse paanikas selles osas, mis minust maha jääb ja mis mind tagasitulles ees ootab, siis te eksite rängalt. Kas nad ikka süüa saavad? Kas neile tuletatakse meelde hambaid pesta? Kas nad äratatakse kooliks õigel ajal üles? Kas neil puhast pesu jagub? Kas nad kaladele mäletavad süüa anda? Kas nad lilli ikka kastavad? Muidugi ma kujutan juba ette, et kui ma naasen, siis ma ei saa korteriust avada, sest mustapesu kuhi pressib trepikotta. Ja et kõik mul orhideed on ära kuivanud rootsud ja akvaariumis ujub ainult üks kala, see kes kõik teised nälja pärast nahka pistis. Kindlasti terve kodu haiseb, sest keegi on unustanud prügi välja viia. Lapsed jooksevad paljajalu ja räbalais vastu, näod tahmased ja hambad lagunenud. Või noh, roomavad, sest on näljast nõrkenud. Minule ei tasu öelda lauset "mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?", sest ma olen liiga palju filme vaadanud.
 |
| Umbes sellist vaatepilti ootan tagasi tulles eest leida. |
Kõik see on siis lisaks sellisele normaalsele reisipaanikale. Noh teate, et kohvrid lähevad kaduma, pass varastatakse ära ja saadetakse Somaaliasse seksiorjaks (või nagu mulle hiljuti meelde tuletati, siis ilmselt siiski mitte seksiorjaks, sest noh, ikkagi juba 37, aga näiteks mõneks muud sorti orjaks). Kõige selle kõrval tundub väljavaade, et lennuki mootor läheb sinna roomanud madudest põlema ja kukub ookeani, üsnagi meeldiv.
Kommentaarid
Postita kommentaar