Kas teie teate, mida te kavatsete homme selga panna? Aga nädala pärast? Või mis ilm üldse on ja mida te kanda saaksite? Mina küll ei tea. Kuidas siis pakkida asju järgnevaks kaheks nädalaks? See on ju pool kuud! Lisaks olen ma üldse seda sorti inimene, kellel pole erilist vahet, kas minna üheks ööks või kaheks aastaks - ma võtan igaks juhuks pool elamist kaasa. Teate, umbes nagu see vana daam Titanicu filmis.
Aga asjadel on piirid. Inimestele meeldib öelda, et mõistlikud piirid. Kuigi see, mis tundub mõistlik sõltuvat jälle sellest, et kummal pool wc-ust parasjagu viibitakse (ikka see peldikuhuumor, mats on mats, midagi pole teha). No ja mina olen parasjagu seal pool, kus tahaks madratsi, raamaturiiuli ja paar potitaime kaasa pakkida.
Olles harjunud odavlennu firmadega ja sealsete reeglitega, hakkas õde juba kuu enne väljalendu rääkima pagasist, käsipagasist, lisapagasist, ühikutest ja pagasi registreerimisest. Nii hästi oskas rääkida, et mul ka juhe jooksis kokku. Kuna piletiinfo kõik minu käes, siis loomulikult pidin mina seda asja lahendama.
Esimene samm: sõber Google. Sain sellise info. Masendav.
Hakkasin otsima, kas leiduks kedagi, kes teaks kedagi, kes oskaks minuga maakeeli rääkida, nii et ma tean mitu nahka minult kooritakse, kui ma oma föönid ja kingad kaasa pakin. Mida ei leia on SAS kontakttelefoni. Igal pool ainult kirjuta mulle, mõtlen vaid sulle. Ei, ma ei taha kirjutada, kui ma isegi ei oska sõnastada, mida ma täpselt küsida tahan. Ma olen juba eakas inimene, mulle meeldib rääkida.
Helistasin suures hädas Tallinna Lennujaama. Sealt suunati mind teisele numbrile. Ja siis kolmandale. Lõpuks sain teada riikliku saladuskatte all ka SAS eestikeelse klienditeeninduse kontakttelefoni. Selgitasin oma mure nii hästi kui oskasin ja tema siis teavitas, et meil polevatki kõikse odavamad piletid ja manti saab kaasa võtta lausa 8 kg käsipagasit + käekott + läpakakott + lisapagas 23 kg. Et siis, orhideesid pakkima!
Aga asjadel on piirid. Inimestele meeldib öelda, et mõistlikud piirid. Kuigi see, mis tundub mõistlik sõltuvat jälle sellest, et kummal pool wc-ust parasjagu viibitakse (ikka see peldikuhuumor, mats on mats, midagi pole teha). No ja mina olen parasjagu seal pool, kus tahaks madratsi, raamaturiiuli ja paar potitaime kaasa pakkida.
Olles harjunud odavlennu firmadega ja sealsete reeglitega, hakkas õde juba kuu enne väljalendu rääkima pagasist, käsipagasist, lisapagasist, ühikutest ja pagasi registreerimisest. Nii hästi oskas rääkida, et mul ka juhe jooksis kokku. Kuna piletiinfo kõik minu käes, siis loomulikult pidin mina seda asja lahendama.
Esimene samm: sõber Google. Sain sellise info. Masendav.
Hakkasin otsima, kas leiduks kedagi, kes teaks kedagi, kes oskaks minuga maakeeli rääkida, nii et ma tean mitu nahka minult kooritakse, kui ma oma föönid ja kingad kaasa pakin. Mida ei leia on SAS kontakttelefoni. Igal pool ainult kirjuta mulle, mõtlen vaid sulle. Ei, ma ei taha kirjutada, kui ma isegi ei oska sõnastada, mida ma täpselt küsida tahan. Ma olen juba eakas inimene, mulle meeldib rääkida.
Helistasin suures hädas Tallinna Lennujaama. Sealt suunati mind teisele numbrile. Ja siis kolmandale. Lõpuks sain teada riikliku saladuskatte all ka SAS eestikeelse klienditeeninduse kontakttelefoni. Selgitasin oma mure nii hästi kui oskasin ja tema siis teavitas, et meil polevatki kõikse odavamad piletid ja manti saab kaasa võtta lausa 8 kg käsipagasit + käekott + läpakakott + lisapagas 23 kg. Et siis, orhideesid pakkima!
Kommentaarid
Postita kommentaar