"Öömees"

"Öömees"
Katrin Pauts
Kirjastus Rahva Raamat
264 lk

Et siis jälle Pauts. Kuigi ta mulle eelmine kord pettumuse valmistas. Aga noh, väikestviisi kodukootud psycho, nagu ma olen, ikka see who'd done it žanr köidab. Ja eks peab ju kohalikku kultuuri toetama. Patriotism missugune...

Aga ma ei taha jälle kõlada nagu ärakriibitud vinüülplaat. Ei meeldinud. Ei avaldanud muljet. Ja ma ei tea miks. Kuidagi külmalt ja kõledalt jäi see kõlama. Mingit sügavust polnud. Hambad ristis lugesin seda. Jah, klišeed on vajalikud ning miks mitte neid lüpsta, aga palun, sa oled ajakirjanik, äkki mõtleks kastist välja. Looks sügavamaid karaktereid. Meeldejäävamaid. Meeldivamaid. Selliseid kellega tahaks samastuda. Jah, Eesti kolkakülad ja väikelinnad on masendavad ja depressiivsed, me teame. Ometi inimesed elavad seal ja üldse mitte ahastades. Mitte kogu aeg.

Võib-olla ma ikkagi olen Pautsi peale salaja (avalikult) kade? Noh, ta ikkagi kirjutab. Ja avaldab. Inimesed on nõus tema lugude eest pappi välja käima. Ma ju ka tahaks.

Meenus, et Hiiumaal, Soonlepas, oli üks hüljatud talu. Millalgi kaheksa- ja üheksakümnendatel, siis kui ma alles laps olin ja suviti vanaema juures koolivaheaegu veetsin. Üheksakümnendate algul läks vahepael suhteliselt popiks see, et need hüljatud talud ja maad ära osteti ja nendest suvekodud ehitati. Ka Soonleppa ilmus mitu sellist tegelast mandrilt. Veidi kiiksuga olid. Kunstiinimesed. Hipid. Arendasid rohelist mõtlemist ja viljelesid väiketalupidamist. Aga see üks talu, see ei leidnud kuidagi endale uut omanikku. Seisis seal, üksi, puude vahel. Aknad lõhutud ja uksed vaevu hingede küljes. Must ja räpane. Mingi halb aura oli selle maja kohal. Midagi sünget.

Ma justkui mäletan, et vanaema rääkis, et olla selles talus elanud kord eite ja taati ning nende pisut puudega poeg. Ema oli nooruses olnud erakordselt kaunis. Pika tumeda patsiga ja hülgehallide silmadega. Aga liiga valiv, oli kõik peigmehed ära põlanud, sest keegi polnud küllalt hea. Ühel hommikul aga mõistnud, et vanus on juba selline, et ilu on hakanud hääbuma ja koos sellega ka peigmeeste huvi tema vastu. Suurest meeleheitest oli kiiruga puujalaga vanale jässakale kalamehele naiseks läinud. Hilises eas sai ka järeltulija muretsetud ja ema hool poja vastu oli veidi kohatu olnud. Elasid seal, teistest eraldi ja omaette. Aastakümneid elasid. Poeg oli vist juba ligi kolmekümnene, kui see juhtus. Noormees oli ühel päeval kuurist kirve haaranud ja isa-ema maha löönud. Kui tehtud õudus temani jõudis, ennast lauda lae alla üles poond.

Või... oli vist hoopis nii, et taat oli põllult ootamatult koju tulnud ja leidnud naise koos pojaga pööningul heinte vahel seda va vanainimeste asja tegemas. Hullunud, ja kirvega nii naise kui poja pooleks raiunud. Suurest häbist ennast ka üles poonud. Vist. Vist oli nii. Ma ka ei tea. Igatahes, mingi kirvemõrtsukas seal oli ja keegi poos end üles. Ma arvan.... Täiesti võimalik, et ma kõik selle ise välja mõtlesin. Sest, noh, see maja tundus mulle lapsepõlves ikka väga jube.

Kui ma nüüd paar aastat tagasi koos oma jõnglastega seal kandis võsas ragistasin ja poisid nagu pardipojad ema kannul mulle järgnesid, käisin ka seda maja otsimas. Seal nüüd uhke palkmaja ehitatud. Keegi elab seal. Ei midagi pahaendelist ega sünget. Aga kas uus omanik ka seda legendi kuulnud oli, enne kui ostuaktile allkirja pani? Oleks see tema otsust muutnud? Kas ma kunagi aastakümnete pärast kuulen mingit õuduslugu selle maja asukate kohta? Mis sünged saladused selle maja vundamendis end peidavad?

Vot, kui oskaks kirjutada, siis ju võiks mingi põneva loo sellest minu kahtlase väärtusega mälestusest paberile panna ja 20 eurot tükk poelettidele paisata.

P.S. Kui ma nüüd oma täiskasvanud mõistusega mõtlen, siis on ilmselt kõige loogilisem järeldada, et tolle talu elanikud hoopis Siberisse küüditati. Aga sellest ju ei tahetud rääkida. Tondijutt oli ohutum. Vanaema oli mul üldse selline hea fantaasiaga memm. Kuidas ma armastasin tema lugusid kuulata, mis ta sumedatel suveöödel lakas jutustas....