Reisile

Lõpuks on saabunud see päev, kus kohvrid on pakitud, piletid prinditud ja süda kõvaks tehtud. Tuleb minna ja loota parimat. Et endal läheb kenasti ja et ka kodused hakkama saavad (loodan, et minu pikk eemalviibimine kasvatab neis hindamist minu panuse vastu. Aga eks võib ju ka teisiti minna...).

Poiste magamistoa akna taga õitseb selline kaunitar.
Kui ma tagasi tulen, siis on vist isegi sirelid juba õitsenud.

Loomulikult kavatsen kõigest võimalikult palju kirjutada ja pilte jagada. Aga nagu mõned teist kindlasti märkasid, siis näiteks pühapäeval esines minu blogis piltide üleslaadimisega tehnilisi tõrkeid. Mis tähendab, et kõike seda Ameerika ilu ja valu raporteerin tagasitulles.

Mis ei tähenda tingimata minu poolt täielikku vaikust, sest olen juba ette mõeldes mõned lood valmis treinud ja need ootavad sõnakuulelikult oma korda, et teie ette ilmuda. Kas päris iga päev postitada jõuan, ei julge lubada. Vahel siiski.

Olge siis mõnusad edasi!