Ma olen turist, ma ei ela siin

Hakkasin suure hurraaga kirjutama postitust sellest, mis mulle New Yorgis meeldis. Näiteks arhitektuur, sõbralikud inimesed ja odavate hindadega ostukeskused. Hirmus pikk postitus sai ja ma olin alles kolmanda punkti juures. Ja siis ma mõtlesin, et aga keda üldse huvitab, mis MULLE meeldis?

Klaas, metall ja kivi. Sellest vaatest ma ei jõudnud tüdineda.

Enne minemist kuulsin Ameerika ja iseäranis New Yorgi kohta tuttavatelt pigem negatiivset tagasisidet ja need vähesed ülistavad kommentaarid jätsid isiklikult mind külmaks. Nüüd ka, kui mult on küsitud, et kuidas mulle meeldis, siis igal ühel on oma mätas, mille otsast nad seda hindavad. Näiteks, et kas ma ikka Broadwayl käisin, aga pargis, muuseumis, Empire State hoones? See, kus ma tegelikult käisin ja mis mind vaimustas, enamikku ei huvita. Neil on oma mingi arvamus ja minult küsides ootavad nad sellele kinnitust. Isegi kui ma ütlen midagi, mis läheb nende arvamusega vastuollu (ei, metrooga liiklemine ei ole keeruline ega kallis) siis nad usuvad ikka seda, mida usuvad (ah, ju sa siis ei sõitnud sellega piisavalt, et aru saada, kui keeruline ja kallis see on).

Tervitused kõigile linnusõpradele.

Seega, otsustasin, et ei hakka pikalt heietama. On juba muljetatud sellest. Nii mina, kui teised inimesed. Lõpuks on ikkagi nii, et peab ise kogema.

Veidi rohelist ka.

Aga ühte asja ma siiski toonitan, sest see meeldis mulle Ameerikas olemise juures kõige rohkem. Ma olin seal täiega pikk! Nagu, ma tundsin ennast 180 sentimeetri pikkusena. Modellimõõtu. Päris tõsiselt. Kohalikud on seal üsnagi lühikesed. Koguni paljud mehed olid minuga sama pikad või isegi lühemad. See oli nii vägev! Olen ju oma kääbikukasvu juba teismeeast alates jubedalt põdenud. Selgus, et ma polegi tegelikult lühike, lihtsalt elan vales kohas.



Siin mul on madalad tossud jalas ja olen ikkagi täiesti täiskasvanud inimese mõõtu.

Nüüd saate aru,  miks ma nii õnnelik olen?

Ma paistan lausa hiiglaslik! And not in a bad way.