Millest naised tegelikult räägivad?

Mis südames see keelel. Nii öeldakse. Sest nii ongi. Millest ma siis sõbrannadega kokku saades põhiliselt pläkutan? Ilmselt pole blogijälgijale üllatus, kui ütlen, et toidust ja trennist. Vahel on endal ka juba halb, et ainult toidust ja tennist räägin. Siis üritan kõigest väest mingit muud juttu ka aretada. Noh räägin näiteks lastest või tööst. Varsti märkan, et jälle jutustan suu vahus hoopis toidust ja trennist.

Naeran enda üle ja püüan taas kohmakalt juttu mõnele muule teemale viia. Räägin riietest ja raamatutest. Aga riided on ju otseselt seotud trenniga. Ja raamatud on kaudselt seotud toiduga. Nii, et jälle alguses tagasi....

Sõbrannasid ka klatšin. Räägin, et vaata see on ennast nii tublisti kätte võtnud ja teeb kõvasti trenni. Hmm. Ja too teine ei söö enam üldse süsivesikuid ja peab dieeti. Njaa. Või siis ütlen hoopis, et mis ta halab kogu aeg, et jalad valutavad ja midagi pole selga panna? Võtku ennast kokku, mingu trenni ning hakaku tervislikult toituma. Siis hakkavad ka jalad vähem valutama ning riided mahuvad uuesti selga... Ma pole normaalne.

Nii suur nälg oli pärast trenni, et ei taibanud enne pilti teha. Tegin siis pärast pildi.

Hea küll. Tegelikult vahel ma räägin sõbrannadega meestest ka. Noh, et tal ikkagi nii ilusad biitsepsid ja viigipüksid toovad tema hästi treenitud... eem… eem.. jalad...(itsitab tobedalt) esile. Ja, et ma arvan, et mehed ei löö mulle külge, sest ma olen tugevam kui nemad ja teen sügavamaid kükke. Noh, et kardavad või nii. Ja küll oleks tore, kui ma leiaksin mehe, kes minu järele päikeseloojangusse jookseks ning mererannas mind kanafilee ja kirsstomatitega toidaks.

Kui mul on praktiline meeleolu siis räägin rahast ka. Umbes, et kui mul oleks rohkem raha, siis ostaks endale jalgratta ja vinget treeningvarustust. Isegi seda olen mõelnud, et kui ma nagunii pidevalt toidust ja trennist mõtlen ning räägin, siis äkki peaks hoopis treeneri koolitusele minema. Sest miks mitte selle eest raha saada, kui ma nagunii nonstop sellest räägin? Pooled sõbrannad ja sugulased olen juba niigi täiesti pro bono trenniusku pööranud. Ma arvan, et oleks aeg, kui inimesed hakkaksid seda vääriliselt hindama ja vääriliselt hindamine võiks toimuda eurodes. Et ma siis saaks endale jalgratta ja vinget treeningvarustust osta.


Ma tean, et fookusest väljas, aga meeldis mulle. Ma nagu hõljuks õhus.

See on kõik loomulikult viimaste aastate areng. On olnud aegu, kus ma rääkisin ainult mähkmetest ja rinnapiimasegust. Ja koduremondist. Ja litsmeestest. Ja toidust. Ja trennist.

Aga millest teie sõbrannadega räägite?

Kommentaarid