Kunagi sai pidu peetud. Privaat pidu. Mitte segi ajada piraat peoga. Oli kaks külalist. Üheksa kuud hiljem ühines nendega selle peo tagajärjel veel üks tegelane. Nüüd on sellest juba mõni aeg möödas, aga tagajärjed on ikka veel aktuaalsed. Sel aastal pisut rohkem kui tavaliselt. Nimelt see tegelane hakkab lõpetama põhikooli.
Juba mitu setu kuud tagasi helistas mulle ämm. Vaadake, te võite ju abielu lahutada ja mehest/naisest lahti saada, aga perekonnaseadus sätestab, et abielu jooksul tekkinud sugulussidemed jäävad kehtima ka pärast abielulahutuse jõustumist. Ehk siis, ämmast pole pääsu. Sest lapselapsed, eks. Aga ma ei kurda. Mul on ämmaga vedanud. Juhtumisi täiesti normaalne. Või noh, suhteliselt. Ütleme, omade kiiksudega, aga talutav. Enivei, helistas siis mulle ja küsib, et kas nemad (tema + poisi tädi, tädimees ja tädilapsed) on ka ikka peole kutsutud? Eeem, the what now? Mis peole? Noh, ikka koolilõpupeole!
Andke andeks, aga minu jaoks pole põhikooli lõpetamine mingi elu verstapost, mida nüüd hirmsasti tähistama peaks. Põhikooli võib ta ju lõpetada, aga põhiharidust tal minu äraspidise loogika järgi ikka pole. Minu jaoks on see sama, et ma teeks pika süldilaua sellepärast, et poiss nõud ära pesi. Jah, minule on keeruline meele järele olla.
Aga olgu, teeme siis peo. Kes teab, äkki see ongi noormehe elu suurim saavutus ja pärast saab ta diivanil GTAd mängides ja õlut rüübates lohutada ennast mõttega, et näe vähemalt sai pidu, kui põhikooli lõpetas. (Jube, milline ema! Ta ju alles 16, miks mitte tähistada seda, et ta on juba 9 aastat koolis vastu pidanud?) Otsustatud, tähistame. Teeme peo. Kutsume sugulased ja sõbrad ja kõik Facebooki ning Instagrami jälgijad ka.
Selgus, keegi pole huvitatud. Ma polegi ainus, kes arvab, et põhikool on alles alusharidus. Nüüd olen ma olukorras, kus ma pean organiseerima pidu, mida ma ei taha pidada, inimestele, kes sinna tulla ei soovi. Ma oleks parem võtnud selle raha, mis ma nüüd sisuliselt metsa all ära põletan ja kutile mingi ägeda lõpukingi sebinud. Never again! Järgmine aasta, kui number 2 lõpetab, olen juba targem. Tahate pidu, tehke ise!
P.S. Ma tean, ma tean, lõpuks on nagunii kõik ilus ja hea. Praegu on lihtsalt masendus kogu sellest korralagedusest, mis kaasneb 20+ inimese kokku organiseerimisest, toitmisest ja kohase meelelahutuse tagamisest.
 |
| Tagajärg. |
Juba mitu setu kuud tagasi helistas mulle ämm. Vaadake, te võite ju abielu lahutada ja mehest/naisest lahti saada, aga perekonnaseadus sätestab, et abielu jooksul tekkinud sugulussidemed jäävad kehtima ka pärast abielulahutuse jõustumist. Ehk siis, ämmast pole pääsu. Sest lapselapsed, eks. Aga ma ei kurda. Mul on ämmaga vedanud. Juhtumisi täiesti normaalne. Või noh, suhteliselt. Ütleme, omade kiiksudega, aga talutav. Enivei, helistas siis mulle ja küsib, et kas nemad (tema + poisi tädi, tädimees ja tädilapsed) on ka ikka peole kutsutud? Eeem, the what now? Mis peole? Noh, ikka koolilõpupeole!
Andke andeks, aga minu jaoks pole põhikooli lõpetamine mingi elu verstapost, mida nüüd hirmsasti tähistama peaks. Põhikooli võib ta ju lõpetada, aga põhiharidust tal minu äraspidise loogika järgi ikka pole. Minu jaoks on see sama, et ma teeks pika süldilaua sellepärast, et poiss nõud ära pesi. Jah, minule on keeruline meele järele olla.
Aga olgu, teeme siis peo. Kes teab, äkki see ongi noormehe elu suurim saavutus ja pärast saab ta diivanil GTAd mängides ja õlut rüübates lohutada ennast mõttega, et näe vähemalt sai pidu, kui põhikooli lõpetas. (Jube, milline ema! Ta ju alles 16, miks mitte tähistada seda, et ta on juba 9 aastat koolis vastu pidanud?) Otsustatud, tähistame. Teeme peo. Kutsume sugulased ja sõbrad ja kõik Facebooki ning Instagrami jälgijad ka.
 |
| Mingi suguvõsa pidu tõenäoliselt. Hakkavad vist grillima. Ma pakun, et see jupats lõpetas just kohaliku suguharu šamaani juures mingi kursuse või nii. National History Museum. |
Selgus, keegi pole huvitatud. Ma polegi ainus, kes arvab, et põhikool on alles alusharidus. Nüüd olen ma olukorras, kus ma pean organiseerima pidu, mida ma ei taha pidada, inimestele, kes sinna tulla ei soovi. Ma oleks parem võtnud selle raha, mis ma nüüd sisuliselt metsa all ära põletan ja kutile mingi ägeda lõpukingi sebinud. Never again! Järgmine aasta, kui number 2 lõpetab, olen juba targem. Tahate pidu, tehke ise!
P.S. Ma tean, ma tean, lõpuks on nagunii kõik ilus ja hea. Praegu on lihtsalt masendus kogu sellest korralagedusest, mis kaasneb 20+ inimese kokku organiseerimisest, toitmisest ja kohase meelelahutuse tagamisest.
Kommentaarid
Postita kommentaar