Juhtus selline naljakas asi, et logisin ennast pühapäeval pahaaimamatult blogerisse ja mulle vaatab vastu utoopiline lehe külastuse arv. Utoopiline ainult minu jaoks, tõelised tegijad ei kergitaks sellise numbri peale kulmugi. Kui mul tavaline külastatavus on nii saja ringis, siis ehmatasin päris ära, kui vastu vaatas üle 800 kliki. Hakkasin asja uurima, et mis, kes, kus. Selgus, et üks kirjastus oli mu postitust oma Facebooki lehel jaganud, kuna avaldasin hiljuti ühe nende raamatu arvustusloo.
Aga minu õnn ei kestnud kaua. Nimelt seisis seal, et ma olen Eestimaa venelanna. Oh jah. Poiss hakkas selle peale naerma ja ütles, et näed, nüüd on sul jälle millest blogis kirjutada (nii lahe, et ta mõtleb nagu mina). Siin ma nüüd olen ja kirjutan sellest.
Kas ma siis ikkagi olen venelanna? Millest selline järeldus? Kirjutan grammatiliselt nii valesti või? Ei saa eesti huumorile pihta? Kasutan venekeelseid väljendeid? Tean, nimi on venepärane.
Nii, et sisuliselt te tahate mulle öelda, et sa võid ju seale rahvarõiva selga tõmmata ja ta sinimustvalge lindi otsas Laulukaare alla "Koitu" ruigama talutada, aga päeva lõpuks on ta ikkagi siga, sest nimi on sea oma? (Ma ei taha siin oma võrdluses vihjata kuidagi sellele, et mul on konkreetselt rahvuse vastu midagi. Mul on umbes samasugune reaktsioon ka siis, kui soomlased minu perenime nähes kipuvad rõõmsalt suomea puhuma (Kuisma nimelt on soomes väga levinud perekonnanimi, kuna tähendab mingit lille, ala Nurmenukk vms)).
Ema on mul puhastverd (niivõrd, kui üks eestlane seda üldse olla saab, arvestades kõiki röövleid ja sakse, kes siin oma prima nocta õigusi on rakendanud) eestlane. Ma olen kogu oma haridustee alates sõimest kuni ametikoolini välja, läbinud ainult emakeeles. Viimati lugesin ma venekeelset kirjandust keskkoolis, kui Puškini valge purje luuletust pähe õppisin, täpselt nii nagu ülejäänud minu eakaaslased. Minu lapsed saavad koolis vene keeles vaevu rahuldavaid semestrihindeid, sest mina ei oska neid piisavalt selles keeles juhendada. Aga ikkagi olen ma venelanna.
Kord Raekoja platsil üks purjus noormees ütles mulle, et ma peaksin Venemaale tagasi kaduma. No kuidas sa lähed tagasi kuhugi, kus sa kunagi olnud ei ole? Küsisin seda temalt ka, aga ta jäi mulle vastuse võlgu.
Ja kõige selle juures on veel eriti vahva asjaolu, et minu lapsi, kes, nagu me teada saime, on venelannast ema ja soomlasest isa ristsugutised, peetakse täieõiguslikeks eestlasteks. Pole neid kuhugi veel tagasi saadetud ega muudmoodi tembeldatud. Ometi poiste isa nägi kõvasti vaeva, et nendest Toomast, Kalvit, Ennu ega Reinu ei saaks.
Teate, ma pole vist isegi pahane. Kaua sa ikka jaksad sama asja pärast vihastada, solvuda ja möliseda? Hüüate mind pidevalt venelaseks, hea küll, võtan omaks ja olen. Ei pabista enam oma vigase grammatika pärast, sest kui arvestada, et ma olen ikkagi slaavitar, siis ma kirjutan sigahästi eesti keeles, kas te ei leia?
Aga minu õnn ei kestnud kaua. Nimelt seisis seal, et ma olen Eestimaa venelanna. Oh jah. Poiss hakkas selle peale naerma ja ütles, et näed, nüüd on sul jälle millest blogis kirjutada (nii lahe, et ta mõtleb nagu mina). Siin ma nüüd olen ja kirjutan sellest.
 |
| Putukas. |
Kas ma siis ikkagi olen venelanna? Millest selline järeldus? Kirjutan grammatiliselt nii valesti või? Ei saa eesti huumorile pihta? Kasutan venekeelseid väljendeid? Tean, nimi on venepärane.
Nii, et sisuliselt te tahate mulle öelda, et sa võid ju seale rahvarõiva selga tõmmata ja ta sinimustvalge lindi otsas Laulukaare alla "Koitu" ruigama talutada, aga päeva lõpuks on ta ikkagi siga, sest nimi on sea oma? (Ma ei taha siin oma võrdluses vihjata kuidagi sellele, et mul on konkreetselt rahvuse vastu midagi. Mul on umbes samasugune reaktsioon ka siis, kui soomlased minu perenime nähes kipuvad rõõmsalt suomea puhuma (Kuisma nimelt on soomes väga levinud perekonnanimi, kuna tähendab mingit lille, ala Nurmenukk vms)).
Ema on mul puhastverd (niivõrd, kui üks eestlane seda üldse olla saab, arvestades kõiki röövleid ja sakse, kes siin oma prima nocta õigusi on rakendanud) eestlane. Ma olen kogu oma haridustee alates sõimest kuni ametikoolini välja, läbinud ainult emakeeles. Viimati lugesin ma venekeelset kirjandust keskkoolis, kui Puškini valge purje luuletust pähe õppisin, täpselt nii nagu ülejäänud minu eakaaslased. Minu lapsed saavad koolis vene keeles vaevu rahuldavaid semestrihindeid, sest mina ei oska neid piisavalt selles keeles juhendada. Aga ikkagi olen ma venelanna.
 |
Ja kõige selle juures on veel eriti vahva asjaolu, et minu lapsi, kes, nagu me teada saime, on venelannast ema ja soomlasest isa ristsugutised, peetakse täieõiguslikeks eestlasteks. Pole neid kuhugi veel tagasi saadetud ega muudmoodi tembeldatud. Ometi poiste isa nägi kõvasti vaeva, et nendest Toomast, Kalvit, Ennu ega Reinu ei saaks.
Teate, ma pole vist isegi pahane. Kaua sa ikka jaksad sama asja pärast vihastada, solvuda ja möliseda? Hüüate mind pidevalt venelaseks, hea küll, võtan omaks ja olen. Ei pabista enam oma vigase grammatika pärast, sest kui arvestada, et ma olen ikkagi slaavitar, siis ma kirjutan sigahästi eesti keeles, kas te ei leia?
Jaa, ma ka nägin seda ja purskusin naerma 😀Mõtlesin kohe selle peale, et asjade pisuke teistsuguse korralduse puhul oleks sul perenimi, millest eestimat annab ikka välja mõelda😂😂😂
VastaKustutaMu vanaema vend ikka armastas öelda, et ega nimi meest ei riku. Tea, kas see ka naiste kohta kehtib 🤔?
KustutaMiks Sa seda rahvuse teemat nii tõsiselt võtad? Me kõik oleme ju isiksused ja peamine on meie pürgimused, mitte sünnivanemad. Nii nagu me ei ole oma vanemate omand,ei ole me mingi rahvus, vaid persoonid. Identiteet on pigem, millised inimesed me olla tahame, mitte isa või ema rahvus...See nii väheoluline,kui tegu on tõelise isiksusega,nagu Sa kindlasti oled.
VastaKustutaTead, see on väga hea küsimus ,ma ise veel eile tükk aega mõtlesin selle peale, et miks kogu see lugu mulle nii kõvasti korda läheb. Ise ma ikkagi arvan et see on seotud identiteedi küsimusega. Noh, näiteks ei meeldi mulle ju ka see, kui mind poisiks peetakse (on juhtunud 😃). See, et ma tunnen mingit kuuluvust ühe või teise rahvuse suhtes, ei tähenda ju, et ma sellepärast vähem isiksus olen. Aga nagu Sa ise ka välja tood, siis tegelikult ju vahet pole. Midagi sellest ei muutu, nii et ma ei teagi. Äkki see on hoopis seotud lapsepõlvega, kus mind rahvuse pärast kiusati? Või lihtsalt põline vajadus kuhugi kuuluda, mitte olla eksinud kahe rahvuse vahel, kõrvale heidetud mõlema poolt. Kui venelasedki mind tahaks, ehk oleks ma siis päris õnnelik selle üle. Aga ei, nemadki ei võta omaks.
KustutaInimene kes sind kiiresti rahvusega sildistab,ei viitsi lihtsalt Sinusse süüvida. Ta nö lahterdab Su ära, et enda jaoks teema lõpetada.
VastaKustutaMe võime õega mõlemad rääkida lugusid sellest, kuidas meile on tööintervjuu lõpus öeldud, et muidu sa oleksid ideaalne kandidaat, aga kahjuks ei oska sa eesti keelt. Või kui klient läheb paar päeva hiljem kolleegi juurde ja ütleb, et ma käisin siin selle neiu juures (viitab minu õele) ja palusin tal seda ja teist teha, aga kuna tal on selline nimi, siis ma pole kindel, kas ta minust ikka aru sai ja tulin nüüd üle kontrollima. Ja need on ainult lood, mis meieni on jõudnud. Kes teab, kui palju neid veel tegelikult ringi liigub. Jah, inimesed on pinnapealsed, aga haiget teeb see minule, mitte neile.
KustutaNjaah,panid mind mõtlema. .. Asi on kindlasti seotud Sinu identiteeDi ja tunnetega,sest kui seal oleks rahu,kõlaks teiste sõnad nagu hane selga vesi.
KustutaKui ikka nimi väga häirib,tasub muuta küll. Mäletan,et kandes oma esimese abikaasa perenime käis iga kord häbitunde jõnks läbi,kui selle välja ütlesin. Peale perenime muutmist,oli õnnelik vabanemise tunne,see on muide kestev tunne,olen iga kord kui oma praeguse nime välja ütlen,uhke ja enesekindel.
Teine asi on,kas Sulle ikka meeldiks olla 100% eestlane?Tüüpiline eestlane on tuim,kinnine,kade ja kitsi kangekaelne juurikas...Kindlasti töökas ja lojaalne ka,aga äkki lävides oma isa sugulastega,leiad neis omadusi,mis Sind köidavad ja oled hoopis tänulik,et Sa pole 100% eestlane?
Nende isapoolsete sugulastega on selline jama, et neid pole kusagilt võtta. Need, kes siin kohapeal elavad on pätid ja kaabakad, liialdamata (üks on korduvalt kinni istunud, teine on poolele Tallinnale oma sängis kohalikku faunat tutvustanud). Need, kes seal kusagil endise Nõukogude Liidu mail laiali, neid ei tea otsidagi, kuna isaisa vahetas kolides oma perenime ära (sest oli vennaga riius) ja seda otsida, mis ta nö originaalis oli, noh, mul pole vist nii palju kannatust bürokraatiaga maid jagada.
KustutaPealegi, mulle need tuimad ja kangekaelsed juurikad hirmsasti meeldivad :D. Sellest see jõnks sees ära käibki, et mina neile vist mitte eriti :(.
Noh, kui sugulasi pole võtta, siis püüa leida positiivset oma isa rahvuskaaslastest. Jama jutt, et Sa neile juurikatega ei meeldi. Kes Su blogi loevad? Eesti keelt valdavad venelased? Kahtlen sügavalt ;)
KustutaSelle üle olen ma küll õnnelik, et ma vähemalt mõnele juurikale mokka mööda olen 😂.
Kustuta