Kuidas on omavahel seotud süütu armas lasteraamatu tegelane Sipsik ja maanteel käemärke viiplevad ning vägisõnadega oimetuks peksvad roadragerid? Väga lihtsalt. Sipsikud on liikluses need juhid, kes sipsivad ühelt rajalt teisele, põhjustades potentsiaalselt liiklusohtlikke olukordi, lihtsalt selleks, et koduteed (või kuhu iganes nad kiirustavad) mõnekümne sekundi võrra lühendada. No kas ei aja vihale?
See, et ma olen autoroolis küllaltki agressiivne indiviid, tuli mulle endale ebamugava üllatusena. Minu agressiivsus sõiduteel väljendub, nii nagu teisteski eluvaldkondades, peaasjalikult verbaalses kõhulahtisuses. Ma olen autoroolis nagu kõik ehitajad - know it all. Mina ainukesena oskan ja kõik teised ainult arvavad, et oskavad. Ei oska teised rahulikult mööda rohelist lainet kulgeda, ega pikkivahet hoida, kiirendada, parkida jne. Kui mul on hea tuju, siis ma lihtsalt pööritan silmi ja raputan uskmatusest pead. Kui mul on vähem hea tuju siis panen ma neile RHK 10 järgi erinevaid diagnoose, vehin kätega ja soovin, et Karma neile kombeid õpetaks. Signaali ei anna ainult sel põhjusel, et ma ei leia seda kohta kuhu vajutada roolilt tavaliselt piisavalt kiiresti üles.
Aga ma pole üldsegi ainuke autojuht, kes vajalikke kange, pedaale ja nuppe üles ei leia. Olen märganud, et väga paljud ei tea, kus nende autol suunatulehoob asub. Seisad seal kannatlikult ootad oma vasakpööret ja heal juhul viiest autost kaks suvatsevad suunatule sisse lükata. Samas ma saan aru, mis see teiste asi on, kuhu ma minna tahan, eks ole.
Või siis need, kes sulle rõõmsalt ette keeravad ja siis pidurdama hakkavad. No kas tõesti üldse ei suudeta hinnata, et kui kiiresti teine auto liigub ja arvestada, kas on võimelised sujuvalt liiklemist jätkata või on parem veidi oodata? Mitte, et mulle kuidagi ego pihta hakkaks, kui keegi minust mööda sõidab. Kui tal on hea minek ja lõunasuunas ülekohtuselt nukker kliima, siis palun väga, andku minna. Aga kui ta keerab mulle ette, kui ma üheksakümnega sõidan ja siis üritab oma juntsuga 20 pealt 70nele saada ning jõnksutab seal ees nagu oleks kurjast vaimust vaevatud, siis ma saan küll kurjaks.
Või siis need autoomanikud, kes oma sõbrast üldse ei hooli ja parkides rooli sirgeks ei keera. Vaeseke siis terve öö istub seal nukralt väljakeeratud ratasetega ja tema silmadest loen välja kirjeldamatut valu. No proovige ise olla liigesest väljas puusakondiga terve öö, või isegi paar tundi, jube ju. Aga oma sõpra on okei nii kohelda? Kus teie süda on? Kas see tuksub? Kas veri teie soontes ikka voolab? Julmurid. Kõikidelt teilt korjaks autod ära ja saadaks uuesti autokooli või vähemalt teraapiasse empaatiat arendama.
Aga teie, mis teid liikluses vihastab? Või olete kõik maru chillid ja coolid?
See, et ma olen autoroolis küllaltki agressiivne indiviid, tuli mulle endale ebamugava üllatusena. Minu agressiivsus sõiduteel väljendub, nii nagu teisteski eluvaldkondades, peaasjalikult verbaalses kõhulahtisuses. Ma olen autoroolis nagu kõik ehitajad - know it all. Mina ainukesena oskan ja kõik teised ainult arvavad, et oskavad. Ei oska teised rahulikult mööda rohelist lainet kulgeda, ega pikkivahet hoida, kiirendada, parkida jne. Kui mul on hea tuju, siis ma lihtsalt pööritan silmi ja raputan uskmatusest pead. Kui mul on vähem hea tuju siis panen ma neile RHK 10 järgi erinevaid diagnoose, vehin kätega ja soovin, et Karma neile kombeid õpetaks. Signaali ei anna ainult sel põhjusel, et ma ei leia seda kohta kuhu vajutada roolilt tavaliselt piisavalt kiiresti üles.
Aga ma pole üldsegi ainuke autojuht, kes vajalikke kange, pedaale ja nuppe üles ei leia. Olen märganud, et väga paljud ei tea, kus nende autol suunatulehoob asub. Seisad seal kannatlikult ootad oma vasakpööret ja heal juhul viiest autost kaks suvatsevad suunatule sisse lükata. Samas ma saan aru, mis see teiste asi on, kuhu ma minna tahan, eks ole.
Või siis need, kes sulle rõõmsalt ette keeravad ja siis pidurdama hakkavad. No kas tõesti üldse ei suudeta hinnata, et kui kiiresti teine auto liigub ja arvestada, kas on võimelised sujuvalt liiklemist jätkata või on parem veidi oodata? Mitte, et mulle kuidagi ego pihta hakkaks, kui keegi minust mööda sõidab. Kui tal on hea minek ja lõunasuunas ülekohtuselt nukker kliima, siis palun väga, andku minna. Aga kui ta keerab mulle ette, kui ma üheksakümnega sõidan ja siis üritab oma juntsuga 20 pealt 70nele saada ning jõnksutab seal ees nagu oleks kurjast vaimust vaevatud, siis ma saan küll kurjaks.
Või siis need autoomanikud, kes oma sõbrast üldse ei hooli ja parkides rooli sirgeks ei keera. Vaeseke siis terve öö istub seal nukralt väljakeeratud ratasetega ja tema silmadest loen välja kirjeldamatut valu. No proovige ise olla liigesest väljas puusakondiga terve öö, või isegi paar tundi, jube ju. Aga oma sõpra on okei nii kohelda? Kus teie süda on? Kas see tuksub? Kas veri teie soontes ikka voolab? Julmurid. Kõikidelt teilt korjaks autod ära ja saadaks uuesti autokooli või vähemalt teraapiasse empaatiat arendama.
Aga teie, mis teid liikluses vihastab? Või olete kõik maru chillid ja coolid?
Kommentaarid
Postita kommentaar