Torm konnatiigis

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sellest, et Eesti on nii neetud väike ja kõik arvavad, et nad on kohutavalt tähtsad ja olulised. Millalgi kevadel juhtusin lugema ühe neiu blogi, kes väga kenasti kirjutab. Niimoodi armsalt ja toredasti. Pole mingit lahmimist ja mürgipritsimist. Väga värskendav. Üldiselt blogijad (mina kaasaarvatud) kasutavad blogi, et auru välja lasta, teevad teraapiat ja halavad õnnetu elusaatuse üle. Aga see neiu paistab sellest patust prii olema. Igatahes, mõnus lugemine.

No ja siis ma avastasin, et tema möllab praegusel eluhetkel nendesamade kadakate ja heinamaa rohuliblede vahel, kus mina oma lapsepõlves koolivaheajad mööda saatsin. See oli nii vahva avastus. Tundsin kohe erilist sidet temaga. Mainisin seda armsat kokkusattumust ka kord ühe tema postituse kommentaaris. Ja tema kirjutas mulle vastu, et oi kui lahe, ja et mina vist olengi see keda tema otsinud olen. Intrigeeriv, kas pole?

Niisiis, selgus, et tema kirjutab parasjagu raamatut ülalmainitud külast ja kuna ta ka veidi minu vanaema mainib, siis tahaks kinnitust, et kas võib minu memme nimepidi nimetada, või peaks nime muutma. Noh, sellega on selline asi, et ega mina ei oska ju privaatsusest lugu pidada. Ise oma näo ja nime alt kirjutan ka siin igasugu asju, mida ilmselt poleks kõige mõistlikum avalikkuse ette tuua. Aga arvestades, et kõik teised pole nii varmad oma musta pesu ilmarahva ees leotama, siis solidaarsusest küsisin oma ema käest üle, et kas on okei. Lugesin sõnad ka peale, et rääkigu kindlasti oma õe ja vennaga läbi see asi, sest inimene ju ootab ja trükipressid juba surisevad ootusärevalt.

Andsin nädala, selle jooksul peaks ju ikka olema nii palju vaba hetke, et kaks telefonikõnet teha. Ema oli selle asja üldse unustanud ja väitis, et ah, vahet pole. Vanaema ise juba mitu aastat esivanemate kõrval kalmistul puhkamas ja et kes teab seda küla ja neid inimesi, siis need teavad nimesid nimetamata kellest jutt ja need kes ei tea, need ei tea niigi.

Nagu öeldud, sellest juba mitu head kuud möödas. Raamatud juba trükitud ja kenasti kastides ootavad kohaletoimetamist.

Nüüd, kui ma tädi juurde sattusin, mainisin jutu sees, et tahaks kindlasti Hiiumaalt läbi põigata ja autoril kätt suruda, kas siis kohe esitluse päeval või vähemalt mitte väga palju hiljem. Tema siis selle peale, et oota, mis raamat? Ei teadnud tema ei raamatust ega millestki. Väga, kuidas nüüd öeldagi, piinlik olukord.

Täna siis helistas onu. Tema oli nüüd tädi käest kuulnud, et kahe nädala pärast saab terve Eestimaa lugeda lugusid tema emast ja kodukülast. Ütleme nii, et õnnelik ei olnud see emotsioon, mis tema seisundit kirjeldaks. Päris kuri oli, et mitte öelda vihane. Noh, et kes see selline on kes kirjutab, ja milleks seda üldse vaja on ja mida ta kirjutab ja kuidas nii, et tema käest pole luba küsitud.

Ausalt, täitsa tobe probleem. Oleksin ma sama raamatuvõõras inimene, nagu põlvkond enne mind, siis oleksin ma heal juhul kümne aasta pärast kuulnud legendi raamatust, milles on võib-olla mainitud minu kadunud vanaema. Ei no ma saan aru, et Hiiumaa on nii väike, et kõik tunnevad kõiki, aga keda tegelikult huvitavad asjad mis juhtusid pool sajandit tagasi? Jah, minule on huvitav, sest ikkagi mingi ühenduslüli on. Aga kusagil Viljandis elavad inimesed suhtuvad sellesse sügava ükskõiksusega. Äkki teeks nüüd nii, et ei võta ennast liiga tõsiselt?

Õnneks tundus, et onu rahunes, kui ma talle tausta tutvustasin ja kinnitasin, et pole mina veel autori sulest ühtegi pahatahtlikku ja õelat kirjatükki lugenud. Pealegi, nii palju kui mina asjast aru sain, siis jutt on kaudselt nagunii mu vanaema suust pärit ja ega memm mingi kloostrikooli kasvandik nüüd ka polnud. Oskas enda eest seista ja oma tegemisi ta ei häbenenud.

Aga jah, ega mul pole ju halli aimugi millest raamatus tegelikult juttu tuleb. Ise siin kõigi sugulaste ees juba esinen kirjaneitsi advokaadina. Nagu ma autorile sõna andsin, kui lintšimiseks läheb, siis esiteks võtku minu pea. Nii veendunud olen ma autori heasüdamlikkuses.