Liikluskultuurist

Oh, andke andeks, et ma jälle kirun neid, kes minu arvates sõita ei oska. Lihtsalt ei suuda vait olla selle koha pealt. (Noh, tunnistage, palju parem oli blogi lugeda, enne kui Volli meiega ühines, hmm?)

No esiteks vihastasin ma juba pühapäeval Haapsalust Tallinna poole tulles. Sõidab mingi sõbranna (ma ei ole siin klišeedes vaevlev nais-šovinist või misogüün, aga viimane kui üks allpool kirjeldatud liiklemisstiili harrastav autojuht oli kahjuks suguõde. Ma nii lootsin, et äkki vähemalt üks on vastassoost, aga ei, ei vedanud.) üheksakümne alas kaheksakümnega. No hea küll, mõtled, et sõidaks siis mööda. Aga ei, kui parasjagu vastassuunast kedagi ei tule ja pidevat joont ka pole, siis ta sõidab 95ga. No ei hakka ma ka tast mööda sõitma. Lülitan rahulikult cruiseri peale ja tiksun. Ei tiksu ma siin midagi, sest kohe, kui keegi vastassuunast tuleb või pidev joon tekib, hakkab eesolev auto pidurdama ja jälle kaheksakümnekahega sõitma. Julmalt ajab närvi. Oleks siis mingi vana auto, et ei julge normaalselt sõita. Ei, täiesti püssid pillid. Piinlik lihtsalt vaadata, kuidas sõiduki potentsiaali raisatakse.

Mõnekümene kilomeetri pärast on terve kolonn vihast vahutavaid kaasreisijaid sõbranna auto taga ja ta ei tule selle peale ka, et korraks siis inimesed, kes oskavad püsikiirusehoidjat kasutada ja kellel on pühapäevaks veel muid plaane ka, kui tema sabas sitsida, mööda lasta.

Kõige kurvem - selliseid juhte oli rohkem kui üks. Saad lõpuks suure hädaga ühest mööda ja juba varsti märkad, et ees üks samasugune, kelle sabas siis trobikond sügelevaid sõidukeid. Üldiselt ma vihkan möödasõite. Võimalusel eelistan seda mitte teha. Aga selline kiirusega nikerdamine ajab mind sellevõrra vihaseks, et ma pigem juba ületan ennast ja teen ühe kiire möödasõidu, kui ahastan tundide kaupa kellegi sabas. See on siis üks asi.

Teiseks, parkimine. Ma ütlen otse, et ega ma ise ka mingi eeskujulik parkija ei ole. Selleks, et auto normaalselt ära parkida, pean ma ikka tükk aega edasi tagasi sahistama. Väga harva, kui kohe esimese korraga õigesti pargitud saan. Eks see oskus muidugi vaikselt paraneb, nagu harjutamise puhul ikka varem või hiljem juhtub. Seda enam ei saa ma aru nendest, kes vist isegi ei püüa. Vabandusi on loomulikult kõik mihklid leidma. Oh, mul oli kiire. Parkla oli tühi. Mul oli turvahäll kaasas. Mul on nii suur auto, et seda ei saagi korralikult parkida.



See kõik on pulli äka jutt. Tüübid saavad haagisega rekka ka korralikult pargitud ja osad ei suuda isegi smarti joonte sisse saada. Ja eriliselt vihastab see, kui sul on niigi piiratud parkimiskohad ja siis üks keenius pargib nii, nagu ta pargiks põllu peale. Mina ei tea mida sellistega peale ka hakata. Kuidas neid koolitada? Kas politsei ei tee sellistele trahvi? Autokoolis ma midagi muud nii põhjalikult ei õppinudki kui parkimist. Poksi parkimist, paralleelset parkimist, või kuidas need eestikeelsed väljendid on täpselt? Eksamil peaaegu kukkusin sellesama parkimise pärast läbi, sest kõnnitee ja rattavahele jäi rohkem kui 20 sentimeetrit. Aga pärast lubade kättesaamist pole valesti parkimisel mingeid tagajärgi? Tiba silmakirjalik pole või?



Sellised mõtted täna.

Kommentaarid