Esimene september on mulle alati meeldinud. Palju rohkem kui esimene jaanuar. Jaanuaris mul ei ole mingit uue alguse tunnet. Aga septembris on. Kõik tundub võimalik. Võtta kätte ja teha oma parim sooritus. Muuta oma elu.
Midagi üdini liigutavat on uute vihikute lõhnas, teravate harilike konkreetsuses ja õpikutes, kuhu endast märk maha jätta. Ja kuigi ma võin lõputult vinguda, et appi kui palju jõupaberit mul kulub, et kõigile raamatutele kaitse ümber luua, siis salaja see mulle meeldib. Nii vinge on pärast seda hunnikut vaadata.
Sel aastal saadan neli poega kooliteele. Kolm tükki põhikooli ja esmasündinu otsustas haridusteed kutsekoolis jätkata. Pole päris minu esmane valik, aga lapsed ongi planeedile selleks saadetud, et oma vanemaid kasvatada. Ehk ma õpin sellest midagi. Lihtsalt ma siiralt loodan, et tema õpiks ikka rohkem kui mina.
Kevadel lõpetab number kaks juba põhikooli ja siis tuleb mul kogu see kannatuste rada taas üle elada. Fun fact - lapsevanemana muretsen ma asjade pärast palju rohkem, kui ise neid protsesse läbides. Põen palju rohkem, elan kaasa palju rohkem, närveerin palju rohkem. Vajadus kaitsta neid pettumuste ja halva eest on väga tugev. Päris täpselt ei tea, kust see tuleb.
Igal sügisel tunnen, et äkki läheks ise ka. Nühiks veidi koolipinke, ajaks tarkust taga, areneks. Sügisel on muidugi sellise asja peale veidi hilja mõelda. Kevadel peaks, siis kui saab sisse astuda. Kardan, et mul pole aega seda korralikult teha. Ja kui ei saa korralikult, siis pole üldse mõtet. Vaatame, kuidas see aasta läheb, aga eelnevatel on mul pesamunaga õppimise peale nii palju aega kulunud, et mingi lisaprojektiga tegelemine pole kõne allagi tulnud. Suurem takistus on muidugi see, et ma ikka veel ei tea mida õppida. Eesti filoloogiat? Psühholoogiat? Siseviimistlust? Ajakirjandust?
Psühholoogia kutsub mind kõige tugevamalt. Aga mida ma sellega teeks? Ei kujuta hästi ette, et mul kusagil diivan ja salvrätiku karp oleks ja ma teiste muresid jaksaks kuulata. Äkki läheks hoopis midagi praktilist õppima? Personalijuhtimist? Raamatupidamist? Logistikat? Tarkvaraarendust?
Eks mugavustsoon ka hoiab kinni. Kõik on ju ilma selletagi suhteliselt korras. Jah, mul on keskmine palk ja keskmine kodu ja keskmine sõiduk ja keskmine elulaad. Aga kas see on tingimata halb? Suur tükk teatavasti, ajab suu lõhki.
Igal juhul sellised mõtted nüüd, vahetult enne esimest septembrit.
Midagi üdini liigutavat on uute vihikute lõhnas, teravate harilike konkreetsuses ja õpikutes, kuhu endast märk maha jätta. Ja kuigi ma võin lõputult vinguda, et appi kui palju jõupaberit mul kulub, et kõigile raamatutele kaitse ümber luua, siis salaja see mulle meeldib. Nii vinge on pärast seda hunnikut vaadata.
Sel aastal saadan neli poega kooliteele. Kolm tükki põhikooli ja esmasündinu otsustas haridusteed kutsekoolis jätkata. Pole päris minu esmane valik, aga lapsed ongi planeedile selleks saadetud, et oma vanemaid kasvatada. Ehk ma õpin sellest midagi. Lihtsalt ma siiralt loodan, et tema õpiks ikka rohkem kui mina.
Kevadel lõpetab number kaks juba põhikooli ja siis tuleb mul kogu see kannatuste rada taas üle elada. Fun fact - lapsevanemana muretsen ma asjade pärast palju rohkem, kui ise neid protsesse läbides. Põen palju rohkem, elan kaasa palju rohkem, närveerin palju rohkem. Vajadus kaitsta neid pettumuste ja halva eest on väga tugev. Päris täpselt ei tea, kust see tuleb.
Igal sügisel tunnen, et äkki läheks ise ka. Nühiks veidi koolipinke, ajaks tarkust taga, areneks. Sügisel on muidugi sellise asja peale veidi hilja mõelda. Kevadel peaks, siis kui saab sisse astuda. Kardan, et mul pole aega seda korralikult teha. Ja kui ei saa korralikult, siis pole üldse mõtet. Vaatame, kuidas see aasta läheb, aga eelnevatel on mul pesamunaga õppimise peale nii palju aega kulunud, et mingi lisaprojektiga tegelemine pole kõne allagi tulnud. Suurem takistus on muidugi see, et ma ikka veel ei tea mida õppida. Eesti filoloogiat? Psühholoogiat? Siseviimistlust? Ajakirjandust?
Psühholoogia kutsub mind kõige tugevamalt. Aga mida ma sellega teeks? Ei kujuta hästi ette, et mul kusagil diivan ja salvrätiku karp oleks ja ma teiste muresid jaksaks kuulata. Äkki läheks hoopis midagi praktilist õppima? Personalijuhtimist? Raamatupidamist? Logistikat? Tarkvaraarendust?
Eks mugavustsoon ka hoiab kinni. Kõik on ju ilma selletagi suhteliselt korras. Jah, mul on keskmine palk ja keskmine kodu ja keskmine sõiduk ja keskmine elulaad. Aga kas see on tingimata halb? Suur tükk teatavasti, ajab suu lõhki.
Igal juhul sellised mõtted nüüd, vahetult enne esimest septembrit.
Lähen täiskasvanuna see aasta kõrgkooli ja ootusärevus on suurem kui kunagi varem. Ootusärevus, sest ma vihkan oma praegust tööd ja õppima minek sunnib mind sellest eemale saama. Esialgu küll poole koha peale, aga arvan et see on ainult aja küsimus mil lahkun madalama palga, aga rahulikuma töö peale õppimise kõrvalt. Valitud eriala on ka selline, et õpe pole kõige kergemate killast, aga praktiline ja saan tulevikus sama palga peale nagu praegu. Mis kõige olulisem, seal ma ei pea müüma. Täiskasvanuna hindad õpet rohkem, sest oled tõenäoliselt kaht varianti juba kogenud: kus on a) rahulik töö, aga madal palk, b) hea palk, aga ebanormaalsed töötingimused/ ootused. Noorukina otse gümnaasiumist kõrgkooli minnes võibolla ei tee nii kaalutletud otsuseid, aga sõltub ka inimesest. Mõni teab kohe enda kirge, teine avastab elu jooksul töö, mis talle kõige paremini sobib nii palga kui ka töö iseloomu poolest. Kindlasti mine kooli kui tead kindlalt, kuidas koolis käimine aitab sind edasi aitab.
VastaKustutaSelles mõttes pooldan kahe käega läbi mõeldud õpet. Ma vist kaalusin enne katsete tegemist aastaid erinevaid erialasid kuni ühe kasuks otsustasin. See on raske otsus, sest tähendab et 3 aastat teenin 50% vähem, aga tuleviku jaoks tuleb ka otsuseid teha.
KustutaNii tubli oled! Jah, olen sada protsenti sellega nõus, et täiskasvanuna on õppimine hoopis teine asi, sest oled ise rohkem motiveeritud. Olen ju korra juba laste kõrvalt kutset omandanud, seega päris uus see kogemus poleks, aga sel ajal oli mul ikkagi abikaasa tugi ja kuidagi lihtsam. Noorem olin ka, pea võttis paremini :D. Aga jah, mõte on ja soov samuti. Lihtsalt vaja see otsus ära teha ja pihta hakata, küll siis asjad ka laabuvad.
KustutaAga Sulle soovin kerget kooliteed ja vaprat pealehakkamist!