Egoist

Mulle on alati meeldinud, kui inimeste kodudes on seinu kaunistamas fotod neist erinevatel eluperioodidel. Eriti vahva, kui mõnel seinal on terve sugupuu kenasti reas. Minu jaoks kõneleb see perekonna väärtustest, traditsioonidest ja ajaloost. Ääretult sümpaatne.

Minu abikaasale jälle ei meeldinud, et kodu seintel on inimeste pildid. Tema meelest oli see märk eneseimetlemisest ja isekusest. Nii me siis elasime. Piltideta. Või noh, pildid meil ikkagi olid. Postrid. Led Zeppelin. Coca-cola. Ja mingi maal lilledega, mis meile pulmadeks kingiti. Need mõned fotod, mis poistest tehtud, olid kõik kenasti albumis peidus.

Aga asjad muutusid ja esimestena ilmusid mu öökapile fotod poegadest. Nendest vähemalt oli selliseid pilte, mida julges ka eksponeerida. Lasteaias ju igal aastal tehti. Ning koolis. Mina agaralt ikka tellin.

Siis juhtus Tatjana. Ja nii tekkisid ka fotod minust, mida ma ei tahtnud albumitesse peita. Ja aastate jooksul on neid pilte, mida kuidagi peita ei taha, hirmuäratavalt suur kogus. Sellevõrra suur, et ma võin vist mõnes toas juba tapeedist loobuda.

Igaüks neist on kena ka iseseisvalt, aga minu meelest mõjuvad nad koos kuidagi eriti vingelt

Igatahes lasin viimase kolme aasta jooksul fotod, mis Tatjana ja Eveli Johanson minust ja poistest klõpsinud on, kenasti paberi peale ilmutada. Selle mõttega, et kenamad panen siis raami ja need teised albumitesse. Aga nagu ma peagi aru sain, siis neid teisi eriti nagu polegi.

Poisid läksid muidugi täiesti endast välja, kui ma hakkasin rääkima, et paneks mõned fotod vannituppa seinale. Mul nimelt tekkis sinna käteräti hoidja ja riiuli vahele üks paras auk, mis justkui hüüab mõne dekoratiivse elemendi järele. No iga teine normaalne inimene ostaks kusagilt Jyskist papile prinditud kivi ja vee pildi, aga ärgem unustagem, kellega meil siin tegemist on, eks ole.

Kõne all olev tühimik vannitoa seinal

Täitsa pekkis, milline ühisrinne mu vastu moodustati. Kui nad muidu on erinevates asjades ka erinevalt meelestatud, siis selle koha pealt, et endast pilte vetsu seinale panna on igati ebanormaalne, olid nad absoluutselt sünkroonis. Ausalt, sellist reaktsiooni ei osanud ma oodata. Nagu, miks peaks vannitoa sein kuidagi püham olema, kui esiku sein või elutoa oma?

Poisid kutsusid mind eneseimetlejaks ja egoistiks ja üldse veidi kohtlaseks. Sest mitte keegi ju ei tee nii! Püüdsin neile meelde tuletada, et näiteks ämmal on ka tualettruumis pildid seintel. Selle peale öeldi, et mitte ju pereliikmetest ja pigem ikkagi nagu looduspildid või nii. Otsisin siis välja ühe foto, millel ma looduses viibisin ja küsisin, et kas see sobiks? Noh, see põhimõtteliselt sobib. Panin pildi raami sisse ja tõstsin sellesse kohta, kuhu ma seda panna soovisin. Öeldi, et okei, see polegi äkki kõige hullem mõte ja et kui see mulle ikkagi nii oluline on, siis võin ju panna. Aga, heaks seda ei kiidetud. Liiga veider ikkagi.

Lubati seda pilti kasutada. Noh, et loodus ikkagi domineerib

Aga mind hakkas kõige selle juures häirima just see egoisti remark. Kas ma tõesti olen isekas, kui panen oma koju fotod endast? Kas see tähendab, et ma pean ennast nii kenaks, et seda kõigile, kes läbi astuvad peale määrida ja eksponeerida? Eks ta teatud tasemel kindlasti nii ongi. Tagasihoidlik ja alandlik inimene ei paneks pilte endast seintele teistele imetlemiseks. Võibolla ei laseks end isegi pildistada, sest milleks? Kolm pilti elu jooksul on ju okei. Õpilaspileti pilt, passipilt ja pilt matustelt. Kui hästi läheb, siis äkki ka pulmafoto. Aga kõik kenasti albumis. Raamatukuhilate all. Peidetud, et mitte liigset tähelepanu tõmmata.