Ühe käe sõrmedel võin üle lugeda korrad, mil olen pidanud politseiga kokku puutuma.
Toimik No 1
Neljapäeva varahommik aastal 2011.
Sündmuspaik: Pärnu linn.
Sõidan autoga Jannseni tänavalt Tallinna maanteele ja mind hakkab jälitama politseisõiduk. Pööran paarisaja meetri pärast vasakule väiksele kõrvaltänavale. Ma tean, et see näib kahtlane, sest kell on 4 hommikul. Vilkurid lülitatakse sisse ja sunnitakse mind peatuma. Astub mu juurde üks unise näoga politseinik ja palub puhuda. Puhun. Saan veel riielda, et valesti puhun. Selgub, et torust ei tohi puhumise ajal kinni hoida. Masin piiksub ja tean, et korras. Andsin ju tol ajal poisile veel rinda, mingeid nähte ei peaks olema. Sellepeale küsitakse sõidudokumente. Minu ja masina omasid. Võetakse vastu ja minnakse nendega oma autosse. Öeldakse, et oodake siin. Kuhu mul ikka minna ilma dokumentideta? Ootan. Tullakse tagasi ja tehakse autole slow motionis tiir ümber. Ulatab dokumendid ja teatab, et mul on lumi esiklaasil ja nii sõita ei tohi. Lahtist lund oli seal tõesti. Nii kahe supilusika jagu. Tänasin viisakalt ja lubasin tulevikus vastutustundlikum olla. Eks ta oli pettunud, lootis et ma vähemalt kohvi rahagi talle ulatan, aga mina vana rott, läksin lihtsalt oma hommikust leheringi tegema.
Toimik No 2
Laupäeva õhtu aastal 2015.
Sündmuskoht: Tallinn, Mustamäe.
Kõlab koputus uksele ja laekuvad lapsed nr 3 ja nr 4. Koos nendega libisevad ukse vahelt sisse ka kaks politseivormis jõmmi. Ma ei pannud neid esiteks tähelegi. Niimoodi vaikselt ja viisakalt seisid seal nurgas. No ja tõele au andes, ma olin juba klaasi või kaks Chardonnayd jõudnud alla ka kulistada. Lõpuks üks köhatas ja teatas, et nemad tõid mu poisid koju. Ma olin umbes nii, et so what? Kell pole ju nii palju, et ma peaks muretsema oma laste pärast, pimegi polnud õieti. Need räägivad siis, et minu poisse süüdistatakse rahakoti varguses. Ma ei tea kas sumisevast peast, või millest, aga ma tükk aega tuimalt pilgutasin silmi. Minu lapsed? Vargad? Vabandage, härra politseinik, aga mida iganes te tarvitate ei sobi kokku teie rohtudega.
Küsisin siis korrakaitsjatelt, et mida kutid ise ütlesid? Ütlesid, et nemad pole võtnud. Aga kas keegi nägi, et nemad võtsid? Ei, keegi otseselt ei näinud, aga ühel lapsel on kadunud ja minu poisid olid seal lähedal olnud, kui see juhtus. No andestage, aga see ei kõla just kindla asitõendina. Pealegi, vaadake ise, pole neil mingit võõrast raha. Äärmiselt karmid süüdistused, arvestades, et teil pole tõendeidki. Tulete siia minu koju, kõrgute mu kohale nagu hiiglased ja valate mind üle valesüüdistustega. Olete üldse kindel, et "rahakott" üldse olemas oli ja et see pihta pandi? Tulge paari päeva pärast tagasi, kui ma märkan ebatavalisi oste või võõraid esemeid, siis annan teada. Aga nii, hakake parem heaga astuma.
Toimik No 3
Teisipäeva lõuna aastal 2018.
Sündmuspaik: Hotell Radisson parkla.
Suur Boss seitsme maa ja mere tagant tuli Maarjamaale ja viis oma pagasi hotellituppa. Mina all ootasin härrat. Astuvad minu juurde kaks politseimundris patrulli. Lasen surinal autoakna alla ja küsin: "Kuidas saan Teile kasulik olla?" Need ehmatasid esimese hooga hinge kurku kinni. Ilmselt pole nad sellise reaktsiooniga harjunud. Veidi end kogunud, küsitakse, et kui kauaks ma jääda suvatsen? Ma küsin vastu, et miks ma siin olla ei tohi, ma ei riku ju ühtegi seadust? Ütlevad, et mingid suured tähtsad inimesed Euroopa Liidust tulevad konverentsile ja ma kui tavaline peasent peaksin oma ülemust nurga taga ootama, sest noh, Merkel ja värki. Luban naeratades, et ma kaua ei ole, et Boss kohe tuleb ja siis me sõidame tagasi oma rohumaadele. Vastumeelselt, lubatakse mul 5 minutit oodata. Möödub 4 minutit ja need jälle hiilivad ümber auto. Hea küll, sõidan siis pisut eemale, kui te nii kannatamatud olete.
Toimik No 4
Reede hommik aastal 2018.
Sündmuskoht: Tallinna Kesklinn.
Tulen hommikul tööle ja teatatakse mulle, et meil on hoones uued rentnikud. Üks on hõivanud peasissepääsu ja teine vastavalt tagumise sissekäigu. Tunnevad end seal küllalt koduselt. Ketsid on jalast lükatud ja tuduvad õndsalt. Helistan häirekeskusesse. Kirjeldan dispetšerile olukorda, kirjeldan klienti. Luban, et ootan kuni patrull kohale jõuab. Öeldakse, et ärge oodake, kes teab millal nad tulevad. Ahah, no kena siis. Umbes tunnike hiljem ootavad mind fuajees kaks mundris ja siniste kilekinnastega kappi. Põrnitsevad mind kurjalt, umbes et ma nad asjata olin kohale kutsunud. Ega ma ka vastust võlgu ei jäänud. No loomulikult on need sõbrad juba vehkat teinud, kui te poolteist tundi hiljem kohale jõuate! Siis neil hakkas nagu natuke piinlik (või tundus mulle vaid nii?). Kurdan, et meil siin iga aastane probleem. Kohe kui ilmad jahedaks lähevad on kodutud platsis. Ja ei aita nende vastu ei ussi ega püssirohi. Sellepeale laskub ruumi vaikus ja mehed tõstavad oma pilgud minu suunas. Itsitan ebalevalt: "Ei no ärge nüüd sõnasõnalt võtke, eks ole, lihtsalt nad on ju nagu tarakanid, lööd maha aga nad ikka ärkavad ellu ja roomavad tagasi." (Why can't I just shut up?) Õnneks nad noogutavad mõistvalt ja tõmbavad lateksi laksudes kindad, paljastades pehmed valged käekesed. Soovitavad uksi lukus hoida ja see ongi kõik. Lähevad tagasi autosse ja veerevad minema.
No andke andeks, aga päriselt või? Meie politsei on umbes sama võimekas kui Suurbritannia monarh. Tühipaljas sümbol.
*Foto on tehtud üks kord varem. Sellepärast ei ühildu postituses oleva kirjeldusega.
Toimik No 1
Neljapäeva varahommik aastal 2011.
Sündmuspaik: Pärnu linn.
Sõidan autoga Jannseni tänavalt Tallinna maanteele ja mind hakkab jälitama politseisõiduk. Pööran paarisaja meetri pärast vasakule väiksele kõrvaltänavale. Ma tean, et see näib kahtlane, sest kell on 4 hommikul. Vilkurid lülitatakse sisse ja sunnitakse mind peatuma. Astub mu juurde üks unise näoga politseinik ja palub puhuda. Puhun. Saan veel riielda, et valesti puhun. Selgub, et torust ei tohi puhumise ajal kinni hoida. Masin piiksub ja tean, et korras. Andsin ju tol ajal poisile veel rinda, mingeid nähte ei peaks olema. Sellepeale küsitakse sõidudokumente. Minu ja masina omasid. Võetakse vastu ja minnakse nendega oma autosse. Öeldakse, et oodake siin. Kuhu mul ikka minna ilma dokumentideta? Ootan. Tullakse tagasi ja tehakse autole slow motionis tiir ümber. Ulatab dokumendid ja teatab, et mul on lumi esiklaasil ja nii sõita ei tohi. Lahtist lund oli seal tõesti. Nii kahe supilusika jagu. Tänasin viisakalt ja lubasin tulevikus vastutustundlikum olla. Eks ta oli pettunud, lootis et ma vähemalt kohvi rahagi talle ulatan, aga mina vana rott, läksin lihtsalt oma hommikust leheringi tegema.
 |
| Foto internetist. |
Toimik No 2
Laupäeva õhtu aastal 2015.
Sündmuskoht: Tallinn, Mustamäe.
Kõlab koputus uksele ja laekuvad lapsed nr 3 ja nr 4. Koos nendega libisevad ukse vahelt sisse ka kaks politseivormis jõmmi. Ma ei pannud neid esiteks tähelegi. Niimoodi vaikselt ja viisakalt seisid seal nurgas. No ja tõele au andes, ma olin juba klaasi või kaks Chardonnayd jõudnud alla ka kulistada. Lõpuks üks köhatas ja teatas, et nemad tõid mu poisid koju. Ma olin umbes nii, et so what? Kell pole ju nii palju, et ma peaks muretsema oma laste pärast, pimegi polnud õieti. Need räägivad siis, et minu poisse süüdistatakse rahakoti varguses. Ma ei tea kas sumisevast peast, või millest, aga ma tükk aega tuimalt pilgutasin silmi. Minu lapsed? Vargad? Vabandage, härra politseinik, aga mida iganes te tarvitate ei sobi kokku teie rohtudega.
Küsisin siis korrakaitsjatelt, et mida kutid ise ütlesid? Ütlesid, et nemad pole võtnud. Aga kas keegi nägi, et nemad võtsid? Ei, keegi otseselt ei näinud, aga ühel lapsel on kadunud ja minu poisid olid seal lähedal olnud, kui see juhtus. No andestage, aga see ei kõla just kindla asitõendina. Pealegi, vaadake ise, pole neil mingit võõrast raha. Äärmiselt karmid süüdistused, arvestades, et teil pole tõendeidki. Tulete siia minu koju, kõrgute mu kohale nagu hiiglased ja valate mind üle valesüüdistustega. Olete üldse kindel, et "rahakott" üldse olemas oli ja et see pihta pandi? Tulge paari päeva pärast tagasi, kui ma märkan ebatavalisi oste või võõraid esemeid, siis annan teada. Aga nii, hakake parem heaga astuma.
Toimik No 3
Teisipäeva lõuna aastal 2018.
Sündmuspaik: Hotell Radisson parkla.
Suur Boss seitsme maa ja mere tagant tuli Maarjamaale ja viis oma pagasi hotellituppa. Mina all ootasin härrat. Astuvad minu juurde kaks politseimundris patrulli. Lasen surinal autoakna alla ja küsin: "Kuidas saan Teile kasulik olla?" Need ehmatasid esimese hooga hinge kurku kinni. Ilmselt pole nad sellise reaktsiooniga harjunud. Veidi end kogunud, küsitakse, et kui kauaks ma jääda suvatsen? Ma küsin vastu, et miks ma siin olla ei tohi, ma ei riku ju ühtegi seadust? Ütlevad, et mingid suured tähtsad inimesed Euroopa Liidust tulevad konverentsile ja ma kui tavaline peasent peaksin oma ülemust nurga taga ootama, sest noh, Merkel ja värki. Luban naeratades, et ma kaua ei ole, et Boss kohe tuleb ja siis me sõidame tagasi oma rohumaadele. Vastumeelselt, lubatakse mul 5 minutit oodata. Möödub 4 minutit ja need jälle hiilivad ümber auto. Hea küll, sõidan siis pisut eemale, kui te nii kannatamatud olete.
 |
| Üürnikud. Foto autor Tundmatu.* |
Toimik No 4
Reede hommik aastal 2018.
Sündmuskoht: Tallinna Kesklinn.
Tulen hommikul tööle ja teatatakse mulle, et meil on hoones uued rentnikud. Üks on hõivanud peasissepääsu ja teine vastavalt tagumise sissekäigu. Tunnevad end seal küllalt koduselt. Ketsid on jalast lükatud ja tuduvad õndsalt. Helistan häirekeskusesse. Kirjeldan dispetšerile olukorda, kirjeldan klienti. Luban, et ootan kuni patrull kohale jõuab. Öeldakse, et ärge oodake, kes teab millal nad tulevad. Ahah, no kena siis. Umbes tunnike hiljem ootavad mind fuajees kaks mundris ja siniste kilekinnastega kappi. Põrnitsevad mind kurjalt, umbes et ma nad asjata olin kohale kutsunud. Ega ma ka vastust võlgu ei jäänud. No loomulikult on need sõbrad juba vehkat teinud, kui te poolteist tundi hiljem kohale jõuate! Siis neil hakkas nagu natuke piinlik (või tundus mulle vaid nii?). Kurdan, et meil siin iga aastane probleem. Kohe kui ilmad jahedaks lähevad on kodutud platsis. Ja ei aita nende vastu ei ussi ega püssirohi. Sellepeale laskub ruumi vaikus ja mehed tõstavad oma pilgud minu suunas. Itsitan ebalevalt: "Ei no ärge nüüd sõnasõnalt võtke, eks ole, lihtsalt nad on ju nagu tarakanid, lööd maha aga nad ikka ärkavad ellu ja roomavad tagasi." (Why can't I just shut up?) Õnneks nad noogutavad mõistvalt ja tõmbavad lateksi laksudes kindad, paljastades pehmed valged käekesed. Soovitavad uksi lukus hoida ja see ongi kõik. Lähevad tagasi autosse ja veerevad minema.
No andke andeks, aga päriselt või? Meie politsei on umbes sama võimekas kui Suurbritannia monarh. Tühipaljas sümbol.
*Foto on tehtud üks kord varem. Sellepärast ei ühildu postituses oleva kirjeldusega.
Kommentaarid
Postita kommentaar