Samal ajal, kui kõik muu maailm oli kenasti Kadriorgu kogunenud ja seal mingit müstilist valgust taga ajas, olin mina kodus ja tegin trenni. Esiteks, et koduse trenniga algust teha on vaja korralikku eeltööd. Valid internetist vahendid välja, tellid ära ja paned vaimu valmis. Kahe kuni kolme nädala jooksul tuuakse kaup koju kätte. Kui te juhtumisi nii kannatlikud ei ole nagu mina, siis võite ka otse kauplusest treeningvahendid osta ja koju tuua.
Kõige põnevam osa on pakendi avamine. Kuna mul siin hiljuti diagnoositi varajane Alzheimer (poisid diagnoosisid. Hakkasid mulle pidevalt samu asju kordama, sest eeldasid, et ma olin raudselt juba unustanud), siis kolm nädalat on täpselt selline aeg, kus enam päriselt ei mäleta, et mis siis ka tellitud sai. Ja nii ongi tore. Avad kaste ja mõtled, et ei tea mis siin peidus on?
Järgmine etapp on vanade treeningvahendite kokku pakkimine ja osta.ee-sse müüki panemine, lootuses, et kui seal sentide eest kraami müüd, siis mõni ehk ikka tahab. Vastad topakatele küsimustele. "Ei, kulleriga ei saada kolmekümne kilost kummutit." "Kapp on kasutatud, jah seal on täkked peal. Pildil ju näha." "Ei, Otepää ei asu Harjumaal." Ja loodad, et kes iganes oksjoni kinni paneb ei jäta sulle pärast negatiivset reitingut a'la "Polnud täpselt nagu piltidel", "Väga ebaviisakas müüja." "Kapp lõhnas imelikult. Ei soovita!"
Edasi siis juba päriselt trenni kallale. Haarad treeningvahendist hellalt ümbert kinni ja mõtled, et mis see 55 kilo ära ei ole. Kangi jaksad ju pea poole rohkem juba tõsta. Aga vaata, salakaval on see vana. Libe ja kolakas. Üksi mitte kuidagi ei jaksa teda tassida. Hõikad ühe neljast Kalevipojast appi ja trenn jätkub.
Neljas sett on vahepeal tekkinud prügi äravedu. Haarad madratsi kaissu ja tuuseldad sellega keldrisse. Üks päev tuleb see palju kiidetud konteiner ja siis saab jälle keldrist vana vedrumadratsi higistades päevavalgele tuua. Veel paar kiiremat ringi prügimaja vahel ja esikus on jälle võimalik ennast ümberpöörata.
Maiuspalaks veel ühe treeningvahendi kokku monteerimine. Püüad hästi korralikult juhendeid järgida ja seetõttu tuleb mõnda kruvi mitu korda välja keerata, kuna esimese hooga said sahtlisiinid valet pidi ja jalad jäid kõveralt. Lõpuks ikka avastad, et mingid tüüblid ja kruvid jäid üle. Siis palvetad, et ehk pandigi varuga ja sa ei ärka keset ööd selle peale, et kogu krempel on otsustanud kokku variseda. Loomulikult käib kõige selle juurde metsik halamine, kirumine ja vandumine. Lüüakse varbaid ära ja muljutakse põlvi. Kellegi näpud jäävad liistude vahele ja viimast sahtlit pessa lükates avastad, et oled esimest paneeli kokku monteerides teinud fundamentaalse vea ja sahtlid ripuvad kõik natuke viltu.
Taustaks õpetad lastele elu põhiväärtusi. Ütled, et mitte nemad ei aita sind kappi kokku panna, vaid kuna see on nende uus kummut, siis hoopis sina oled nii lahke ja ohverdad oma väärtuslikku teleriaega (raamatulugemise olen ma üldse septembris ära unustanud. Ma vist ei oska osasid tähtigi enam) selle peale, et nende elu oleks mugavam ja tuba veidike kenam. Lahendad matemaatika tekstülesandeid ja analüüsid Tõnissoni ning Arno sõprust.
Päris tõhus ma ütleks. Higi lahmas kahte lehte, ärtu oli stabiilselt punases. Järgmisel hommikul käe, tuhara ja seljalihased valutasid. Ja mis peamine, süüa ma üldse too õhtu ei jõudnud. Poisid kutsusid küll, et tule sööme, aga siis üks väike linnupoja vaatas minu veganpihve nii armunud pilguga, et ei raatsinud ma oma kahvlit sisse lüüa. No ja kalorid põlesid ragisedes.
Igatahes, mina soovitan. Kui näiteks spordiklubisse ei jõua, siis vahelduse mõttes väga mugav. Ainult ei suhteid võib rikkuda. Pereliikmetega ja naabritega. Need kadedusest sisisevad, et sa oled jälle paberprügi konteineri ummistanud. Aga noh, see läheb üle. Mõni teine saab suurema lollusega hakkama ja siis nad on omakorda selle peale pahased.
Kõige põnevam osa on pakendi avamine. Kuna mul siin hiljuti diagnoositi varajane Alzheimer (poisid diagnoosisid. Hakkasid mulle pidevalt samu asju kordama, sest eeldasid, et ma olin raudselt juba unustanud), siis kolm nädalat on täpselt selline aeg, kus enam päriselt ei mäleta, et mis siis ka tellitud sai. Ja nii ongi tore. Avad kaste ja mõtled, et ei tea mis siin peidus on?
 |
| Tuled töölt koju ja ees ootab kingitus Jõuluvanalt. |
Järgmine etapp on vanade treeningvahendite kokku pakkimine ja osta.ee-sse müüki panemine, lootuses, et kui seal sentide eest kraami müüd, siis mõni ehk ikka tahab. Vastad topakatele küsimustele. "Ei, kulleriga ei saada kolmekümne kilost kummutit." "Kapp on kasutatud, jah seal on täkked peal. Pildil ju näha." "Ei, Otepää ei asu Harjumaal." Ja loodad, et kes iganes oksjoni kinni paneb ei jäta sulle pärast negatiivset reitingut a'la "Polnud täpselt nagu piltidel", "Väga ebaviisakas müüja." "Kapp lõhnas imelikult. Ei soovita!"
 |
| Kunagi oli aeg, kus sai selle vahendiga trenni tehtud. |
Edasi siis juba päriselt trenni kallale. Haarad treeningvahendist hellalt ümbert kinni ja mõtled, et mis see 55 kilo ära ei ole. Kangi jaksad ju pea poole rohkem juba tõsta. Aga vaata, salakaval on see vana. Libe ja kolakas. Üksi mitte kuidagi ei jaksa teda tassida. Hõikad ühe neljast Kalevipojast appi ja trenn jätkub.
Neljas sett on vahepeal tekkinud prügi äravedu. Haarad madratsi kaissu ja tuuseldad sellega keldrisse. Üks päev tuleb see palju kiidetud konteiner ja siis saab jälle keldrist vana vedrumadratsi higistades päevavalgele tuua. Veel paar kiiremat ringi prügimaja vahel ja esikus on jälle võimalik ennast ümberpöörata.
Maiuspalaks veel ühe treeningvahendi kokku monteerimine. Püüad hästi korralikult juhendeid järgida ja seetõttu tuleb mõnda kruvi mitu korda välja keerata, kuna esimese hooga said sahtlisiinid valet pidi ja jalad jäid kõveralt. Lõpuks ikka avastad, et mingid tüüblid ja kruvid jäid üle. Siis palvetad, et ehk pandigi varuga ja sa ei ärka keset ööd selle peale, et kogu krempel on otsustanud kokku variseda. Loomulikult käib kõige selle juurde metsik halamine, kirumine ja vandumine. Lüüakse varbaid ära ja muljutakse põlvi. Kellegi näpud jäävad liistude vahele ja viimast sahtlit pessa lükates avastad, et oled esimest paneeli kokku monteerides teinud fundamentaalse vea ja sahtlid ripuvad kõik natuke viltu.
Taustaks õpetad lastele elu põhiväärtusi. Ütled, et mitte nemad ei aita sind kappi kokku panna, vaid kuna see on nende uus kummut, siis hoopis sina oled nii lahke ja ohverdad oma väärtuslikku teleriaega (raamatulugemise olen ma üldse septembris ära unustanud. Ma vist ei oska osasid tähtigi enam) selle peale, et nende elu oleks mugavam ja tuba veidike kenam. Lahendad matemaatika tekstülesandeid ja analüüsid Tõnissoni ning Arno sõprust.
Päris tõhus ma ütleks. Higi lahmas kahte lehte, ärtu oli stabiilselt punases. Järgmisel hommikul käe, tuhara ja seljalihased valutasid. Ja mis peamine, süüa ma üldse too õhtu ei jõudnud. Poisid kutsusid küll, et tule sööme, aga siis üks väike linnupoja vaatas minu veganpihve nii armunud pilguga, et ei raatsinud ma oma kahvlit sisse lüüa. No ja kalorid põlesid ragisedes.
 |
| Siin on kenasti näha, kuidas ma õhtul trenni tegin ja tööajal uinakuid. |
Igatahes, mina soovitan. Kui näiteks spordiklubisse ei jõua, siis vahelduse mõttes väga mugav. Ainult ei suhteid võib rikkuda. Pereliikmetega ja naabritega. Need kadedusest sisisevad, et sa oled jälle paberprügi konteineri ummistanud. Aga noh, see läheb üle. Mõni teine saab suurema lollusega hakkama ja siis nad on omakorda selle peale pahased.
 |
| Üks treeningvahend. See 55 kilone. |
Kommentaarid
Postita kommentaar