Keetsin üks päev köögis makarone ja näen kuidas Sotsiaalministeeriumi logodega Elmo parklasse keerab. Nii, mõtlesin, saabus see kaua kardetud päev ja keegi heatahtlikest naabritest on lõpuks lastekaitsesse teatanud, et siin üks närvihaige üksikema rikub oma laste elusid.
Peast jooksis loomulikult miljon ja üks mõtet läbi, et kas külmikus on ikka piisavalt täisväärtuslikku toitu, poiste kõrvad pestud ja kappides puhtad sokid. Tolmu enam võtta ei jõua, aga ühele surusin "Sõda ja rahu" pihku, teise saatsin sudokut lahendama, kolmanda istutasin teleri ette National History kanalit vaatama ja neljas "aitas" köögis juustu riivida. Ootasin hinge kinni pidades, et millal siis minu fonolukk helisema hakkab, aga ei mõhkugi. Kutid hakkasid ka juba sellest näitemängust väsima ja tulid uurima, et millest see triangel. Üks poistest teatab, et seda autot on ta juba varem ka meie parklas näinud. Küsin siis ettevaatlikult, et kas käidi meie ukse taga eluolu uurimas? Öeldi et mkm. Nojah, vähemalt seegi.
Nali naljaks, aga ma olen päris siiralt imestanud selle üle, et minu juures pole kordagi ükski sotsiaaltöötaja oma nina näidanud. No siis, kui me veel mehega koos elasime, siis sellest saab aru. Meil oli ju kõigi näitajate järgi täisväärtuslik pereelu. Aga pärast lahutust on elu ainult allamäge veerenud. Näiteks kord pandi meie maja kelder põlema. Ja kuigi hiljem selgus, et mitte minu pojad polnud tiku tõmbajad, siis olid nad ikkagi ninapidi selle juures. Ka kooliskäimine pole alati tõrgeteta sujunud. No ja hinded on ka olnud sellised harju keskmised (loe: ausalt teenitud kolm kolme miinusega). Ühesõnaga - riskigrupp.
Aga kedagi ei huvita. Vaadatakse küll arenguvestlusel viltu ja vangutatakse mornilt pead, kui ma käsi laiutan ja ütlen, et sorry, aga mul on neid neli. Minu esmane hool on see, et kõhud oleks täis, pead täidest puhtad ja et oskaks naabritele tere öelda. Kui ta kõige kiuste ka kolmed tunnistusele teenib, siis olen ma enda meelest juba vähemalt ühe ausamba välja teeninud küll.
Ja nii ma ootangi, kuni ükspäev tullakse. Leitakse diivani patjade vahelt hallitanud saiakäär võidunud juustuga ja öeldakse, et asotsiaal! Saad lapsi selleks, et riigilt toetusi teenida! Ma ei tea, kas see on iga lapsevanema normaalne hirm? Et keegi tuleb ütlema, kuidas nad kõike valesti teevad ja lapsevanemaks olemist ei vääri?
 |
| Käisime poistega väljas einestamas |
Peast jooksis loomulikult miljon ja üks mõtet läbi, et kas külmikus on ikka piisavalt täisväärtuslikku toitu, poiste kõrvad pestud ja kappides puhtad sokid. Tolmu enam võtta ei jõua, aga ühele surusin "Sõda ja rahu" pihku, teise saatsin sudokut lahendama, kolmanda istutasin teleri ette National History kanalit vaatama ja neljas "aitas" köögis juustu riivida. Ootasin hinge kinni pidades, et millal siis minu fonolukk helisema hakkab, aga ei mõhkugi. Kutid hakkasid ka juba sellest näitemängust väsima ja tulid uurima, et millest see triangel. Üks poistest teatab, et seda autot on ta juba varem ka meie parklas näinud. Küsin siis ettevaatlikult, et kas käidi meie ukse taga eluolu uurimas? Öeldi et mkm. Nojah, vähemalt seegi.
Nali naljaks, aga ma olen päris siiralt imestanud selle üle, et minu juures pole kordagi ükski sotsiaaltöötaja oma nina näidanud. No siis, kui me veel mehega koos elasime, siis sellest saab aru. Meil oli ju kõigi näitajate järgi täisväärtuslik pereelu. Aga pärast lahutust on elu ainult allamäge veerenud. Näiteks kord pandi meie maja kelder põlema. Ja kuigi hiljem selgus, et mitte minu pojad polnud tiku tõmbajad, siis olid nad ikkagi ninapidi selle juures. Ka kooliskäimine pole alati tõrgeteta sujunud. No ja hinded on ka olnud sellised harju keskmised (loe: ausalt teenitud kolm kolme miinusega). Ühesõnaga - riskigrupp.
Aga kedagi ei huvita. Vaadatakse küll arenguvestlusel viltu ja vangutatakse mornilt pead, kui ma käsi laiutan ja ütlen, et sorry, aga mul on neid neli. Minu esmane hool on see, et kõhud oleks täis, pead täidest puhtad ja et oskaks naabritele tere öelda. Kui ta kõige kiuste ka kolmed tunnistusele teenib, siis olen ma enda meelest juba vähemalt ühe ausamba välja teeninud küll.
 |
| Okei, okei, näete toitu ka ikka võtsime, mitte ainult kraanivett. |
Ja nii ma ootangi, kuni ükspäev tullakse. Leitakse diivani patjade vahelt hallitanud saiakäär võidunud juustuga ja öeldakse, et asotsiaal! Saad lapsi selleks, et riigilt toetusi teenida! Ma ei tea, kas see on iga lapsevanema normaalne hirm? Et keegi tuleb ütlema, kuidas nad kõike valesti teevad ja lapsevanemaks olemist ei vääri?
Kommentaarid
Postita kommentaar